„Kas ma hakkan hulluks minema?“
See on üks küsimusi, mida olen oma töös kõige rohkem kuulnud. Inimesed ei küsi seda naljaga. Nad küsivad seda hirmuga. Nad on näinud, tundnud või kogenud midagi, mida nad ei oska endale seletada, ning kardavad, et nendega on midagi valesti.
Sageli algab kõik ühest kogemusest. Mõni näeb unes lahkunud lähedast nii selgelt, nagu vestleks ta temaga päriselt. Mõni tunneb keset ööd, et keegi seisab voodi kõrval. Teine kuuleb tuttavat häält või tunneb lõhna, mis kuulub inimesele, keda enam ammu elavate seas ei ole. Mõnikord on need kogemused lühikesed ja mööduvad kiiresti, kuid vahel hakkavad need korduma ning inimene ei oska enam aru saada, miks see kõik just temaga toimub.
Minult küsitakse sageli, miks mõned inimesed näevad või tajuvad lahkunuid, samal ajal kui teised ei koge oma elu jooksul midagi sellist. Ühte kindlat vastust sellele ei ole, kuid aastate jooksul olen märganud, et inimesed sünnivad erineva tundlikkusega. Nii nagu mõnel on erakordselt hea kuulmine või loomupärane anne muusika jaoks, on ka neid, kelle võime tajuda nähtamatut maailma on juba sünnist saadik tugevam.
Paljud inimesed räägivad, et juba lapsena kogesid nad midagi, mida teised ei mõistnud. Nad nägid inimesi, keda keegi teine ei näinud, tundsid mõnes kohas seletamatut rahutust või rääkisid juhtumitest, mida täiskasvanud pidasid lihtsalt elavaks fantaasiaks. Alles palju aastaid hiljem hakkavad nad mõistma, et võib-olla ei olnudki kõik pelgalt kujutlusvõime.
Olen märganud veel üht huvitavat seaduspära. Väga paljud inimesed kirjeldavad, et nende tundlikkus muutus pärast mõnda väga suurt elusündmust. Selleks võis olla raske õnnetus, surmalähedane kogemus, lähedase kaotus või mõni muu sügav trauma. Just pärast selliseid sündmusi räägitakse sageli esimestest kohtumistest lahkunutega.
Usun, et trauma võib inimese avada viisil, mida ta ise ei oska ette kujutada. Justkui oleks seni suletud uks korraga paokile läinud. Mõnel sulgub see aja jooksul taas, kuid mõnel jääbki avatuks ning pärast seda muutub nähtamatu maailma tajumine osaks tema igapäevaelust.
See ei tähenda aga, et lahkunud otsivad üles iga inimese. Minu kogemus ütleb, et nad liiguvad sagedamini nende juurde, kes on võimelised nende kohalolu tajuma. Mõnikord soovivad nad edasi anda sõnumit. Mõnikord hüvasti jätta. Mõnikord vajavad nad ise abi või otsivad lihtsalt inimest, kes neid märkab.
Kõik kohtumised ei ole hirmutavad. Vastupidi. Olen näinud palju olukordi, kus lahkunu kohalolu on toonud inimesele hoopis rahu, lohutust ja vastuseid küsimustele, mis on teda aastaid painanud. Samas on olemas ka keerulisemaid lugusid ning iga kohtumist ei saa võtta ühesugusena.
Üks küsimus kerkib siiski peaaegu alati. Kas seda saab sulgeda?
Minu kogemus ütleb, et saab. Kui inimene ei soovi olla pidevalt avatud sellele, mida ta näeb või tunneb, on võimalik õppida oma tundlikkust juhtima. See ei tähenda, et anne kaoks, vaid seda, et inimene õpib ise otsustama, millal ta on sellele maailmale avatud ja millal mitte.
Kui oled elu jooksul kogenud midagi, mida sa ei ole osanud endale seletada, ei tähenda see tingimata, et peaksid seda kartma. Sageli on kõige hirmutavam hoopis teadmatus. Kui mõistad, mis sinuga toimub ja miks sa midagi tajud, kaob hirm ning selle asemele tuleb selgus.
Kõige olulisem on meeles pidada, et tundlikkus ei ole nõrkus ega karistus. Kui see on osa sinust, siis on võimalik õppida sellega elama, seda mõistma ja vajadusel ka piire seadma. Mitte selleks, et nähtamatut maailma enda eest sulgeda, vaid selleks, et sina ise juhiksid oma elu – mitte see, mida sa tajud.
Merily
