“Sellest ajast peale, kui me siia kolisime, ei ole miski enam endine.”
See on lause, mida olen oma töös kuulnud kümneid kordi.
Alguses ei osata sellele suurt tähelepanu pöörata. Arvatakse, et uus kodu vajab lihtsalt harjumist. Kolimine on stressirohke, ümbrus on võõras ja eks igaüks vajab aega, et ennast sisse seada.
Aga siis hakkavad juhtuma asjad.
Laps, kes on alati hästi maganud, hakkab öösiti nuttes ärkama. Pereliikmed muutuvad tavapärasest ärritunumaks ning tülid tekivad justkui tühjast kohast. Kodus olles tunned pidevat väsimust, kuid kodust lahkudes muutub enesetunne jälle kergemaks. Mõni räägib seletamatust raskustundest. Mõni ütleb, et teda justkui kogu aeg jälgitakse. Mõni ei oska midagi seletada, aga tunneb, et selles majas lihtsalt ei ole hea olla.
Kas see kõik tähendab, et kodus on midagi üleloomulikku?
Ei.
Ja just seda tahan ma kõigepealt rõhutada.
Enamikul juhtudel on olemas täiesti maised põhjused. Hallitus, halb ventilatsioon, niiskus, stress, keeruline eluperiood või tervisemure võivad mõjutada nii meie enesetunnet kui ka seda, kuidas me oma kodu tajume. Enne kui hakata otsima vastuseid nähtamatust maailmast, tasub alati välistada need põhjused, mida saab mõõta ja kontrollida.
Kuid…
Aastate jooksul olen sattunud ka kodudesse, kus loogilised selgitused on saanud otsa.
Mitte sellepärast, et inimesed oleksid midagi ette kujutanud, vaid seetõttu, et samas kodus kordusid üha uuesti väga sarnased lood. Erinevad inimesed kirjeldasid ühesuguseid kogemusi. Mõnes majas ei püsinud ükski paar koos. Mõnes kodus haigestusid järjest kõik elanikud. Mõnes kohas ei suutnud keegi korralikult magada, teises kohas läks maja iga uue elaniku käes põlema või juhtusid muud sarnased õnnetused.
Kas põhjus oli alati energeetiline?
Kindlasti mitte alati.
Kuid mõnikord on tunne, et mõni koht kannab endas midagi, mida ei saa seletada ainult füüsikaga.
Mõni maja on ehitatud paika, kus on juhtunud traagilisi sündmusi. Mõni on olnud kunagi haigla, hooldekodu, vangla või mõni muu koht, kuhu on aastate jooksul kogunenud väga palju valu, leina või kannatusi. Olen kohanud ka kodusid, kus lahkunud ei ole mingil põhjusel suutnud oma sidet selle paigaga katkestada.
Kas see tähendab, et kõik sellised hooned on halva energiaga?
Ei.
Täpselt samamoodi nagu kõik inimesed ei ole ühesugused, ei ole seda ka hooned. Olen käinud vanades majades, kus valitseb erakordselt soe ja rahulik tunne. Samal ajal olen sattunud täiesti uutesse korteritesse, kus viibimine muutub juba mõne minuti pärast raskeks.
Seepärast ei saa maja hinnata ainult selle vanuse, ajaloo või otstarbe järgi.
Oluline on tervik.
Kas kodu saab siis inimese haigeks teha?
Minu kogemuse põhjal võib mõni keskkond inimese enesetunnet mõjutada rohkem, kui me oskame arvata ja tehagi haigeks kuni kirstuni välja. Kas selle põhjuseks on hoone ajalugu, energeetika, meie enda psühholoogiline seisund või nende kõigi koosmõju, ei ole võimalik igal juhul üheselt öelda.
Küll aga usun ma, et kui inimene tunneb pikemat aega, et tema kodus on midagi valesti, ei tohiks seda tunnet lihtsalt kõrvale lükata.
Vahel leiame vastuse niiskusmõõturiga.
Vahel arstikabinetist.
Ja vahel tuleb vastuseid otsida hoopis sealt, kuhu silm enam ei ulatu.
Iga juhtum on erinev.
Seetõttu ei saa ma kunagi anda hinnangut ainult ühe kirja või telefonikõne põhjal. Kui tekib kahtlus, et kodu energeetika võib mõjutada sinu või sinu pere heaolu, tuleb olukorda vaadata tervikuna. Mõnes kodus piisab energeetilisest puhastusest. Mõnes on vaja lahendada midagi palju sügavamat. Ja vahel selgub, et põhjus ei olnudki energeetiline.
Kõige olulisem on mitte teha rutakaid järeldusi.
Sest kodu peaks olema koht, kus inimene kogub jõudu.
Mitte koht, mis seda temalt iga päev vaikselt ära võtab.
Merily
