„Ma oleksin pidanud sel päeval surema.“
Olen seda lauset oma töös kuulnud rohkem kui üks kord. Mõni räägib raskest autoõnnetusest, kus auto hävis täielikult, kuid tema ise pääses peaaegu vigastusteta. Mõni meenutab hetke, mil ta muutis viimasel sekundil oma otsust ega läinud kohta, kus hiljem juhtus õnnetus. Mõni kirjeldab seletamatut sisetunnet, mis sundis teda ümber pöörama või mõnest otsusest loobuma, kuigi selleks ei paistnud olevat ühtegi loogilist põhjust.
Aastaid hiljem meenutatakse neid hetki ikka ja jälle ning esitatakse endale üks küsimus, kas keegi kaitses mind?
Minult on väga sageli küsitud, kas kõigil inimestel on kaitseingel. Minu vastus on alati olnud sama – usun, et on. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kaitseingel on olemas, vaid selles, kui teadlikud me tema kohalolust oleme.
Paljud inimesed usuvad, et kui neil on kaitseingel, ei tohiks nendega juhtuda õnnetusi, haigusi ega raskeid eluperioode. Elu näitab aga midagi muud. Ka head inimesed kaotavad lähedasi, haigestuvad või seisavad silmitsi olukordadega, mis tunduvad ülekohtused ja valusad.
Kas see tähendab, et kaitseingel jättis nad üksi?
Mina nii ei usu.
Minu kogemuse põhjal ei ole kaitseingli ülesanne võtta inimeselt ära kõik raskused või õppetunnid. Mõnikord ei saa ta muuta sündmust ennast, kuid ta saab mõjutada selle kulgu. Vahel pääseb inimene kõige hullemast. Vahel satub tema teele õigel hetkel inimene, kes ulatab abikäe. Vahel viib üks näiliselt halb sündmus inimese lõpuks täiesti uue ja palju parema eluni.
Olen oma töös kohanud inimesi, kes on alles aastaid hiljem mõistnud, et mõni valus kogemus suunas nad täpselt sinna, kus nad pidid olema. Tol hetkel tundus kõik ebaõiglane, kuid hiljem sai selgeks, et just see sündmus muutis nende elu paremaks. See ei tee läbielatut olematuks, kuid annab sellele sageli hoopis teise tähenduse.
Üks küsimus kerkib siiski ikka ja jälle. Miks mõnikord tundub, et kaitseingel ei sekku?
Usun, et me ootame sageli abi väga kindlal kujul. Me loodame, et probleem kaob, õnnetus jääb juhtumata või kõik laheneb täpselt nii, nagu meie soovime. Tegelikkuses võib abi tulla hoopis teisel kujul. Mõnikord väljendub see sisetundes, mis ei lase teha valet otsust. Mõnikord kummalises kokkusattumuses. Mõnikord inimeses, kes ilmub meie ellu just õigel ajal. Ja vahel alles aastaid hiljem mõistame, et abi oli olemas kogu aeg, lihtsalt mitte sellisel viisil, nagu olime ette kujutanud.
Sageli küsitakse minult ka seda, kas inimene võib oma kaitseingli endast eemale peletada.
Ma ei usu, et kaitseingel lahkub inimese kõrvalt lihtsalt sellepärast, et inimene teeb elus valesid valikuid või eksib. Küll aga usun, et inimene võib kaugeneda oma intuitsioonist ja sisemisest häälest. Kui me õpime seda tunnet pidevalt eirama, muutub ka juhatuse märkamine järjest raskemaks.
Olen kuulnud lugematuid lugusid inimestelt, kes on pärast mõnda suurt elusündmust öelnud: „Mul oli tegelikult tunne, et ma ei peaks seda tegema.“ Ometi surusid nad selle tunde alla, sest mõistus rääkis midagi muud. Hiljem mõistsid nad, et see vaikne sisemine hääl püüdis neid millegi eest hoiatada.
Kas see oli kaitseingel, intuitsioon või midagi muud, sellele vastab iga inimene ise. Minu jaoks ei ole sellel isegi kõige suuremat tähtsust. Palju olulisem on see, et me õpiksime rohkem usaldama neid vaikseid märguandeid, mis meie ellu aeg-ajalt ilmuvad.
Usun, et kaitseingli kohalolu ei väljendu alati suurtes imedes. Sageli peitub see hoopis väikestes hetkedes, mis muudavad kogu elu kulgu, otsuses, mida me viimasel hetkel muudame, inimeses, keda me täiesti juhuslikult kohtame, või seletamatus tundes, mis ütleb meile, et just praegu tuleb peatuda.
Võib-olla ei seisnegi kaitseingli suurim vägi selles, et ta hoiab meid eemal kõigist raskustest.
Võib-olla seisneb see hoopis selles, et ta aitab meil jõuda läbi nende täpselt sinna, kuhu meie hing on tulnud õppima ja kasvama.
Merily
