„Pärast matuseid ei olnud ma mitu nädalat enam endine.“
See on lause, mida olen oma töös kuulnud rohkem kui üks kord. Inimesed kirjeldavad seletamatut väsimust, rahutust, raskeid unenägusid või tunnet, nagu oleks midagi nende ümber muutunud. Esimene küsimus, mis seejärel tekib, on alati sama, kas surnuaialt võis midagi kaasa tulla?
Minu vastus on, et võib, kuid mitte alati. Tegelikult ei too enamik inimesi surnuaiast endaga midagi kaasa. Nad käivad lähedasi mälestamas, korrastavad haudu, süütavad küünla ja lahkuvad. Midagi ei juhtu ning midagi ei jää nende külge.
Miks siis mõni inimene tunneb end pärast matuseid või kalmistu külastamist halvasti, teine aga mitte?
Usun, et siin mängib rolli inimese energeetiline tundlikkus. Mõni inimene on nähtamatu maailma suhtes palju vastuvõtlikum ja avatum kui teine. Samuti võib mõju avaldada inimese enda emotsionaalne seisund. Lein, šokk ja sügav kurbus muudavad inimese sageli palju avatumaks kui tavaliselt. Just sellistel hetkedel võib ta tajuda rohkem, kui ta ise oskab oodata või poogib keegi end külge, sest näeb ideaalset võimalust energiat saada, sest valvsus on kadnud.
Olen kohanud ka inimesi, kes käivad surnuaial igal nädalal ega ole kunagi kogenud midagi ebameeldivat. Samal ajal on olnud neid, kes osalevad matustel või käivad korraks surnuaiast läbi ning räägivad pärast seda nädalaid kestvast raskustundest või tunnetest, mida nad ei oska sõnadesse panna.
See ei tähenda, et iga halb enesetunne pärast matuseid oleks seotud lahkunute või energeetikaga. Lein ise on väga kurnav ning võib mõjutada nii keha kui ka meelt. Samas olen oma töös näinud olukordi, kus inimene on tõepoolest toonud endaga kaasa midagi sellist, mis ei kuulu enam elavate maailma. või õigemini… kellegi, kes ei kuulu enam siia.
Sageli tehakse seda täiesti teadmatusest.
Kolm suurimat viga mida inimesed teevad, on see, et nad kaotavad valvsuse, pannakse kirstu elavate pilt kaasa või nad võtavad surnuaiast midagi kaasa. See võib olla kivi, lill, küünlaalus, ehe või mõni muu ese, mis tundub ilus või tähendusrikas. Olen kuulnud ka põhjendusi: „See jäi ju niisama vedelema.“ või „Keegi ei kasuta seda enam.“
Minu põhimõte on selles küsimuses väga selge.
Mis on kord surnuaiale viidud, see kuulub sinna.
Surnuaed ei ole koht, kust midagi koju kaasa võtta. Isegi kui ese näib hüljatud või väärtusetu, on sellel sageli oma lugu, oma tähendus ja oma koht. Austusest lahkunute vastu ei tohiks sealt midagi ära tuua. Isegi kui leiad surnuaias maast raha, siis seda ei puutu!
Samamoodi ei tasu surnuaiast kaasa võtta mulda, taimi, oksi ega muid looduslikke asju. Ka need kuuluvad sellesse paika ning peaksid sinna jääma.
Kui kalmistult lahkud, siis väraval lausu alati: “SIIT TULEVAD MINUGA KAASA VAID ELAVAD!”
Sageli küsitakse minult ka seda, kuidas ennast pärast matuseid või surnuaias käimist energeetiliselt puhastada.
Kõige lihtsam ja vanem viis on voolav vesi. Käte pesemine või duši all käimine aitab paljudel inimestel tunda, et nad jätavad päeva raskuse selja taha. Mina soovitan pärast matuseid vahetada ka riided ning võimalusel neid pesta. Mõni süütab kodus küünla või tuulutab toad läbi. Mõni kasutab viirukit või teeb endale väikese rahustava rituaali, mis aitab mõtted tagasi argipäeva tuua.
Need ei ole tegevused, mida peaks tegema hirmust.
Need on tegevused, mida võiks teha austusest iseenda ja oma kodu vastu.
Kui aga pärast matuseid või surnuaias käimist tekivad püsivad ja seletamatud muutused nagu pidev raskustunne, häirivad unenäod, tunne, et keegi on justkui kaasas, või muud kogemused, mis ei möödu, siis tasub sellele tähelepanu pöörata. Iga selline juhtum on erinev ning enne järelduste tegemist tuleb alati vaadata inimese olukorda tervikuna.
Olen aastate jooksul õppinud üht asja.
Surnuaeda ei pea kartma.
See on rahupaik, kuhu läheme oma lähedasi mälestama ja austama. Kuid nagu iga paiga puhul, kus kohtuvad väga tugevad emotsioonid ja lahkunute maailm, tasub sinna minna lugupidamisega ning samasuguse lugupidamisega ka sealt lahkuda.
Vahel ei tähenda austus ainult küünla süütamist.
Vahel tähendab see ka seda, et jätad kõik, mis sinna kuulub, sinna, kuhu see kuulub.
Merily
