Mulle on alati hämmingut pakkunud, kuidas osad inimesed ei saa aru sellest, et armastus on vaba. Seda ei saa sundida, käsutada, kamandada, manipuleerida, siis see lihtsalt ei ole enam vaba ja see ei ole ka armastus.
Läbi aegade on olnud veider suhtumine, et kui mees naist ei armasta või hakkab tema juurest ära minema, siis manipuleeritakse lapse saamisega. Väga jõhker manipulatsioon tegelikult. „Kui sa minuga vabatahtlikult ei ole, siis ma sunnin sind läbi uue inimelu, las tema kannatab ka ja kõiges oled süüdi sina üksi“ suhtumine.
Ükski laps ei päästa kunagi ühtegi suhet. Osadel meestel lihtsalt on empaatiavõime ja kohusetunne nii suured, et nad ei jaluta minema. Neile on sissekasvatatud, et oma tegude eest tuleb vastutus võtta. See aga ei pane neid armastama inimesi, kes neid sunniviisiliselt sinna olukorda pannud on. Samuti pideva manipulatsiooni all elades katkeb ka lõpuks kannatus ja minnakse ikkagi minema.
Sama nagu paarid kes abielluvad peale 10-20 koosoldud aastat. Need abielud pole kunagi sellepärast, et armastus on nii suur, vaid ikka tahtetakse midagi päästa. Väga harv juhus kui need paarid hiljem veel koos on. Praktika lihtsalt näitab seda. (jah, enne kui keegi vaidlema hakkab, siis loomulikult on ka erandeid!)
Suhet päästetakse ikka teraapiaruumis, mitte sünnituslaual ega õnnepalees.
Kurb on see, et on ka seda tüüpi naisi, kes ikka ja jälle jooksevad nõia juurest nõia juurde, kes aitaks siis vägisi kinni hoida meest. Siinkohal räägime siis armurituaalidest. Mulle isiklikult meeldib neid vägistamisrituaalideks kutsuda, sest mitte mingit vahet neil kahel asjal pole. Mõlemad on vabatahte vastu minek ja seksuaalne ärakasutamine.
Ma juhtusin hiljuti vestlema ühe inimesega. See vestlus pani mind täna ka sellisel teemal kirjutama, kurb on tõdeda, et selliseid vestlusi on mul aastate jooksul olnud lugematuid kordi.
Vestluse sisu on alati sama. Ta läks ära, lapse saamine ei aidanud, see polnud piisav, et ta mind armastaks. Kindlasti on keegi teine naine, kuidas temast lahti saaks ja millise rituaaliga saaks mehe enda juurde tagasi?
Lause, et armastus on pime, peab siinkohal alati paika. Kui ma selgitan, et armastuse rituaal on täpselt sama mis vägistamine, siis see ei huvita neid. Kogu olukord näeb välja nagu maniakaalne psühhoos. Midagi on pähe võetud ja teoks peab see saama.
Ma toon siia hästi lihtsa võrdluse. Kui naist pekstakse, vägistatakse ja allutatakse igal võimalikul moel, võetakse vaba tahe täielikult ära, kas siis tekib selle inimese vastu armastus ja kirg? Tahaks veel? Vaevalt. Miks mehed teisiti peaksid tundma. Armastuse rituaal ei too kunagi kellelegi armastust. Töötab väga lihtsalt. Seksuaalne tõmme on, aga inimene muutub järjest jälgimaks ja tekitab vastikustunnet. Füüsiline tõmme on, aga vaimne pool vihkab. Ehk see rituaal toob vaid füüsilise vajaduse, palju segadust ning ajapikku suure viha. Kuidas selline allutatud suhe saaks meeldida? Vaimselt tervele inimesele ei saagi. Nartsissistlike kalduvustega inimesele võib see aga vägagi meeltmööda olla tõesti.
Minu jutu mõte täna on see, et kedagi ei saa sundida armastama. Kui tunnet pole, siis seda pole. Järelikult on kusagil keegi teine ka sinu jaoks. Vägisi ei saa armsaks kellelegi, ükskõik kui väga ka ei tahaks. Mulle meeldib võrrelda armastust bumerangiga. Kui sa lased selle lendu õigesti, siis see tuleb tagasi, niisama lihtsalt jalgadega vastu maad trampimisest ei aita.
Vaba ja ilusat armastust soovides
Merily