Kas te olete kohanud inimest, kes on kõiges no nii püüdlik, et roniks kasvõi mööda seina üles, et olla kõiges kõige parem? See üks inimene, kes peab olema alati kohal, iga vestluse juures, igal üritusel, igal koosolekul kõige aktiivsem, igal suitsul suitsunurgas, kuigi pole suitsetaja.
Inimene vajab tunnustust, see on meie põhivajadus, aga igal asjal on ka piir. Me kõik tahame olla head selles mida teeme ja soovime, et seda ka märgataks. Mis aga teha kui ei märgata? Kas hüsteeriline tähelepanu kerjamine on just see lahendus? Ma julgeksin öelda, et pigem ei. See teeb asja hullemaks. Kui mitte keegi ei märka sind ega sinu panust, siis on koht kus kõigepealt vaadata peeglisse ja küsida endalt, miks mind ei tunnustata? Kas on asi teises inimeses, kes ongi kidakeelne soojade sõnadega või on panusest väheks jäänud või on seda hoopiski liiga palju olnud? Lihtne ja loogiline, eksole. Aga tulles tagasi ülipüüdlikkuse juurde, siis minu arvates on see päris õudne. Soov olla kõigi lemmik ja kõigi meelejärgi ja kõiges kõige parem. Prostituut pole ka oma töös just kõiges kõige parem.
Samuti, teate seda kuldset lauset, et liiga palju head, ei ole enam hea! Pluss ja pluss teevad kokku paraku miinuse. Iga asi võiks ikka jääda mõistlikuse piiridesse. Töö juures ei pea oma ülemusele iga päev kohvi ja võileibasid viima, kõigiga ei pea olema kogu aeg nõus just selleks, et lihtsalt meeldida.
Kui tunnustame ise, siis tunnustatakse ka vastu. Hea sõna on nagu bumerng, see tuleb alati tagasi, sama on ka halva sõnaga.
Leides üles selle mida teha tahame ja seda armastusega tehes ongi tegelikult piisav. Kas pidev kiitus seal juures on vajalik? Ma ei usu, aga aegajalt saada mõni soe sõna on muidugi tore.
Selline ülipüüdlikkus tuleneb ebakindlusest. Koht kus sa ei tea ise ka, kas see mis teen on ikka õige? Teen ma seda hästi? Mis teised minu tegemistest arvavad? Igaks juhuks proovin olla üliaktiivne, siis ehk olengi kõige parem?
Selline mõtteviis ausalt öeldes kaugele ei vii, pigem töökaotuseni, inimeste kaotuseni. See lihtsalt hakkab närvidele käima ja sind tõugatakse eemale.
Inimesed, kes teevad aga enesekindlalt ja armastusega seda mis neile meeldib, ongi teistele inimestele meeldivad. Neid märgatakse ja kiidetakse, sest nad märkavad ja kiidavad ka ise ennast ja ei pea hommikust õhtuni end rõngasse rabelema nagu kringel, et kuidagigi silma paista. Selline mõnus positiivne vibe paistab alati silma. Neid inimesi on lust vaadata, tahakski kohe kiita!
Mina kiidan teid kõiki täna õhtul! Tublid olete!