Familiaarsus on üks kummaline asi. Osadele inimestele see väga meeldib, teised ei kannata aga üldse.
Tihtipeale kiputakse sellega üle piiri minema ja liigne familiaarsus on üks väga kole asi.
Miks ma nii ütlen?
Emailid sisuga “Tere, kle sul mulle aega on pakkuda?” on labased. Sinatamine on eriti madal. Mul lihtsalt tekib automaatselt küsimus, et mis ajahetkel me sina peale läksime? Võõraid inimesi ei sinatata, see lihtsalt on ebaviisakas.
See selleks. Eriti nõme on aga siis, kui pead inimesega lävima pidevalt ja ta ei mõista piire. Mina isiklikult ei seedi absoluutselt familiaarsust. Mulle meeldib kui inimesed on lahked ja viisakad, aga see hetk kui hakkab minu jaoks tegelikult võõras inimene oma nina minu eraellu toppima, läheb asi väga kiiresti väga kurjaks.
Osad inimesed ei taju ära seda kohta, kust edasi enam ei minda, sest neil pole sinna asja.
Mulle ei meeldi öelda inimestele halvasti, aga veel vähem meeldib mulle kui keegi labasel viisil sobrab minu eraelus uurides absoluutselt kõige kohta, mis on privaatne. See on nagu teise inimese pesusahtel, sul pole sinna asja.
Inimest esimest korda kohates teda oma vanaks sõbraks pidada ei ole ok. See teine inimene ei pruugi samamoodi tunda lihtsalt ja niiviisi jätad sa endast väga ebaviisaka ja harimatu inimese mulje.
Kuidas teil familiaarsusega on? Meeldib kui teiega ollakse familiaarne või pigem jääskite sinna piirile, kus oma nina ei topita liialt teiste ellu?