Raha on üks kummaline asi. Annab nii palju ja samas ka võtab. Keeruline on kui seda on vähe ja keeruline kui liiga palju.
Kui seda pole, jääb ilma mingitest tegevustest ja asjadest ja kui liiga palju, siis ei pruugi jällegi teised kaasas käiia samasuguste kulutustega või ajab sootuks tülli.
Suhetes kisub aga üsna keeruliseks kui rahasse on väga erinev suhtumine ning ka teenistus märgatava erinevusega. Eriti kui ühe väljaminekud ja kulutused on suuremad kui teise omad. Kui rahakott pole ühine, siis võiks see ju toimida, samas tahaks ju ikka kõike koos teha ja kulutused enamasti võrdsed hoida. See puudutab teenimist ja kulutamist, aga oi kui palju pahandust toob raha endaga kaasa lahutades.
Neid lugusid kus üks pool tahab teise täielikult hävitada on lugematu arv ja seda ikka majanduslikult. Kas pole kurb, koos on veedetud osa elust ja kui on läinud viltu vedama, siis mõistliku lahenduse asemel hakatakse üksteist majanduslikult paljaks koorima. Inetu. Asi millele abielludes paberile kirjutades ei mõelda. Mis siis kui…
Tekitab küsimuse kuidas siis oleks õige? Kas iga tšekk alles hoida ja diivanid pooleks saagida ning padjapüüre jagama hakata või teha juba kokku kolides must-valgel selgeks kuidas saab olema kui ühe päeval ei soovi enam ühist elu jätkata.
Mina isiklikult pooldan viimast. Ma arvan, et kõik mis on loodud enne kooselu ei kuulu jagamisele tegelikult, eriti kinnisvarad ja ärid. Abielu ajal soetatuga sõltub samuti. Kuidas kokkulepped saavad tehtud ja ikkagi soovitan alati seda ka dokumenteerida. Maailm muutub pidevalt, inimesed muutuvad, olukorrad muutuvad, aga mingites asjades peab jääma selgus mis on puust ja punaseks tehtud. Nii on hiljem lihtsam ja vähem konflikti kui peakski kehvasti minema. Samas keegi ei jää vaesemaks kui enne oli. See võib kõlada või tunduda paranoilisena, nagu valmistuks lahutuseks, aga see on kõvasti parem variant kui hiljem kuuse all kükitada tühjade pihkudega.
Kuidas teil on sellised olukorrad elus lahendatud?
Merily