Enamik inimesi usub, et surm lõpetab kõik maised konfliktid. Et kui inimene lahkub, jäävad siia ka tema viha, kibestumine, lahendamata tunded ja olukorrad. Minu töö on aga aastate jooksul näidanud, et alati ei pruugi see nii olla.
Olen oma vastuvõttudel kohanud lugusid, kus lahkunud ei ole suutnud oma elust lahti lasta. Mõnikord on põhjuseks mure oma lähedaste pärast. Mõnikord süütunne. Vahel lõpetamata asjad. Kuid on olnud ka olukordi, kus lahkunu tugev viha, armukadedus või kontrolliv loomus näib kanduvat edasi ka pärast surma.
Just seetõttu ei saa ma nõustuda väitega, et kõik lahkunud on automaatselt “valguses” ja soovivad ainult head. Minu kogemuse põhjal on maailm palju mitmekesisem ning iga lugu on täiesti erinev.
Mõni lahkunu otsib lihtsalt kontakti. Mõni soovib, et teda märgataks. Mõni ei oska edasi liikuda. Ning harvadel juhtudel olen kohanud ka selliseid juhtumeid, kus lahkunu mõju elavate elule on olnud väga raske ja häiriv.
See võib väljenduda pidevates konfliktides, seletamatus pinges, korduvates tülides, ebatavalistes tunnetes kodus või isegi selles, et üks inimene tunneb end justkui pideva vaimse surve all. Loomulikult ei tähenda see, et iga halb suhe või iga lahutus oleks seotud lahkunutega. Enamasti on probleemid siiski elavate inimeste endi vahel ning nende põhjused on täiesti maised. Samas ei tasu ka välistada võimalust, et nii mõneski olukorras võib mängus olla midagi enamat.
Milles siis selline viha välejndub? Kui eluajal on olnud suhted pingelised, toon näiteks suhted ämmaga, mis on tihtipeale üks kõige levinumaid probleeme, siis need pinged jätkuvad ka peale ämma surma. Kui lahkunu viha ei ole leebunud, jäänud maha ja lahkunu pole rahu saanud.
Olen näinud situatsioone, kus jäädaksegi kiusama seda ühte inimest ja seni kuni teised viivad ta psühhiaatrikliinikusse, kahtlusega, et inimene kujutab endale seda kõike ette, sest keegi teine sedalaadi nähtusi ei koge. Ometi, ei leia arstid siis mitte midagi. See on nagu elavate vahel kius. Kui keegi sind ei puutu ja sa pealt ei ole näinud, siis pole justkui probleemi olnud. Kuigi teisel inimesel võib väga raske ja halb olla.
Väga tüüpilised asjad mida tehakse siis, on elavate tülli ajamine, halb lõhn kodus (roiskunud hais), asjade ära kaotamine ning seejärel suvalistes kohtdes väljailmumine, uste paugutamine, uneparalüüs (unehalvatus), hääled, silmanurgas liikumine, äärmiselt halb enesetunne ning pidevalt mingite tüütustega hirmutamine, ekstreemsetel juhtudel ka inimese enesetapule ässitamine.
Olen näinud juhtumeid, kus pärast lahkunu ärasaatmist on kodune õhkkond muutunud märgatavalt kergemaks. Pinged on leevenenud ning inimesed on saanud lõpuks jälle rahulikult hingata. See ei tähenda, et iga probleem laheneks üleöö või et kõik raskused oleksid seotud nähtamatu maailmaga. Kuid vahel võib just seal peituda vastus küsimustele, millele tavapärased selgitused enam ei vasta.
Selliste teemade puhul ei saa teha üldistusi. Ei saa öelda, et kõik lahkunud käituvad ühtemoodi. Samamoodi ei saa väita, et iga vaim on ohtlik või iga nähtus paranormaalne. Iga inimene, iga kodu ja iga lugu on erinev ning vajab eraldi vaatamist.
Kui oled tundnud, et sinu kodus toimub midagi, mida sa ei oska seletada, või oled aastaid kandnud tunnet, et justkui miski mõjutab sinu suhteid, meeleolu või igapäevaelu, siis tasub sellele vähemalt korraks otsa vaadata. Vahel leiame täiesti loogilise põhjuse. Vahel aga avaneb hoopis teine pilt.
Kui kahtlustad, et sinu kodus või lähedaste ümber võib olla lahkunu, kes ei ole rahu leidnud või kelle kohalolu mõjutab elavaid, siis on sageli võimalik teda rahustada ja aidata tal edasi liikuda. Sellised olukorrad vajavad aga alati individuaalset lähenemist ning kaugelt ei ole võimalik teha üldiseid järeldusi.
Kui tunned, et see teema kõnetab sind või vajad oma olukorrale selgust, võid minuga ühendust võtta. Vaatame sinu loo rahulikult üle ja otsustame koos, milline võiks olla järgmine samm.
Merily
