Ma olen just viimasel ajal palju näinud neid inimesi, kellel on mure, et nende kodus lahkunud pereliige muutkui kolistab ja on rahulolematu toimuvaga ning ei lase kuidagi elus edasi minna.
Põnev. Esiteks on kummitavad kohad alati põnevad ja põhjused seal taga veel enam. Kes hoiab kellest kinni või on kutsunud enda juurde. Üldjuhul on need sellised kaks tavalist põhjust.
Mida nendega siis teha?
Mida ma absoluutselt ei tolereeri on jõuga välja ajamine. Eriti pereliikmeid.
Minu empaatiavõime lahkunute suhtes on üüratu. Samuti ma leian, et kui tegu on pereliikmetega, siis ärasaatmise peaks läbi viima ikka pereliikmed ise, mitte mina seal jõuga vehkima erinevate objektidega. Miks nii? Minul ju nendega probleemi ei ole ja kui nad konkreetselt kellelegi viga ega haiget ei tee, kellegi elu kallale ei kipu vaid lihtsalt elavad oma elu edasi oma vanas kodus, siis tuleks perel ikka ise omakeskis need asjad lahendada.
Mina saan olla siinkohal vaid teejuht. Õpetada, rääkida ja näidata kuidas sõlmida rahu teispoolsusega. Sedagi teen ma juhul kui ma olen kindel, et need kes kolistavad on ikka oma pere liikmed, kui ei siis tuleb teinekord tõesti ise sekkuda ja viia läbi rituaal mis olukorda rahustab ning tasakaalu tagasi toob. Teisisõnu saadab lahkunud ära ja toob rahu nii neile kui ka elavatele.
Ma olen hiljaaegu näinud pealt kahte väga julma rituaali kus jõuga hakati ära saatma lahkunuid ja nö rahu tooma. Tänaseks olen ma päris mures nende perede pärast. Kui selliseid asju teha jõuga ja mis veel hullem – valesti, võivad tagajärjed olla katastroofilised.
Igal asjal on alati oma aeg ja koht ning viis ja kui seda ei tea, ei tasu ka torkida.
Mõnusat nädalaga algust
Merily