Ma puutun väga tihti kokku inimestega, kes on suhtes kaaslasega, kellel on magneetiline tõmme millegi vastu mis aeglaselt ja valusalt tõmbab põhja poole nii inimest ennast kui ka kaaslast.
Ikka ja jälle on laual see küsimus, et kas ma saan midagi teha, et teda aidata?
Sõltuvus on miski, mida on raske sõnadesse panna. See oleks nagu magnetitest ahelad mis aeglaselt ja valurikkalt kisuvad kuhugi, kuhu sattuda ise iialgi ei tahaks. Tume, kole ja okkaline org kust välja ronides ikka need okkalised ahelad ennast kuidagi ümber jala sätivad ja enda juurde tagasi kisuvad. Teinekord käest haarates ja proovides teist välja tirida kukutakse ise sinna orgu, kus küll ei tarbi, aga seal pilkases pimeduses istud ikka. Tahaks panna tule põlema ja leegiga need ahelad eemale peletada, aga leek kustub ja tuld pole ei kuskil.
Kaassõltuvus on sama õudne kui mitte hirmsamgi veel. See toob endaga alati kaasa lootusetu tunde, kus käed on lõpuks seotud ja jõuetus võtab tahte ja oskuse midagi teha. Enamus juhtudel ei olegi enam midagi teha kui lasta lahti ja ronida sellest pimedusest üksi välja.
Ma võrdlen sõltuvusest välja tulekut tihti redeliga, mille astmed on kui roosiokkad. Valus on kinni võtta, iga samm teeb haiget ja valu ning võtab jälle verd nii, et lihtsam oleks nendest astmetest teha korraks lõke, mille ääres oleks jälle hea ja soe. Iga lõkkega jäävad aga järgmised redeli astmed kõrgemale ja kõrgemale kuni enam ei ulatagi, et haarata ja välja ronimise võimalused hakkavad otsa lõppema.
Nii kipub see kahjuks elus olema. Ühel hetkel lihtsalt saavadki võimalused otsa ja pingutused tunduvad juba ületamatud. Nii jäädaksegi lõpuks sinna auku üksi, sest võimalused on lihtsalt otsa saanud.
Me kõik tahame olla head ja aidata oma lähedasi. Kas aga saab alati aidata?
Kurb on see, et me ei saa kunagi aidata kedagi, kes seda abi vastu võtta ei taha. Kui pole sisemist soovi ega tungi ohverdada neid veretilku ja kannatada see väljaronimise valu mööda okkalisi redeliastmeid, siis ei saagi aidata. Saame alati olla toeks toetava sõnaga, et astmed saavad ühel hetkel otsa ja august välja ronides paistab päike ning on roheline pehme muru, kuid sõltlaste jaoks tundub see tihtipeale liiga kauge ja piinarikas teekond.
Sageli tuleb meil aga sellest august ise kaugele eemale joosta, et mitte ise sinna võrku langeda ja seal üksi jääda, sest peale pimeda valu ja masenduse, ei ole seal kahjuks mitte midagi ning kui kaaslane ikkagi abikäest ei haara ja teekonnale kaasa ei tule, siis tuleb sellest käest lihtsalt krokodilli pisaraid pühkides lahti lasta ning minna edasi omapäi. Kedagi ei saa päästa ega aidata kui ta seda ise ei soovi.
Õnneks on meil Eestis küll palju võimalusi sõltlaste aitamiseks, kuid tihti on need võimalused väga kallid või muul moel kättesaamatud. Paraku on ka seadused meil väga vastuolulised ning jätavad lähedased haigega üksi hätta ning mis kõige kurvem, inimese kes abi vajab – abita.
Kui sõltuvustest on saanud juba midagi veel hullemat, kus on tekkinud vaimse tervise häired, siis tihti ei saa enam inimene ise aru, et ta abi vajab.
Kõik peab olema tänapäeval väga humaanne, kahjuks igas eluvaldkonnas see siiski ei toimi ja head ei tee.
Meie seas on ka neid inimesi, kes mõistavad ise, et vajavad abi, tõstavad käe ja paluvad ning teevad endaga suure töö läbi, et sellest august välja tulla, aga seal on taga ka tugev taustsüsteem mis toetab. Üksi võib see teekond lihtsalt lühikeseks jääda.
Seega mõtteainet on siin palju. Kui Sa oled täna see, kes üritab kedagi sealt august välja aidata, siis küsi endalt, kas see teinepool ikka tahab sealt välja ronida ja kui kaua Sa oma elust oled selle oru nõlval juba veetnud?
Ikka selgeid mõtteid soovides
Merily