Teadmata kaduma jäänud inimesed on üks päris keeruline teema. Nii mõnigi kord olen saanud aidata. Kui tegu on olnud enesetapu või mõrvaga. Lähedased saavad vähemalt mingigi vastuse, mis pisutki hingerahu annab, kuid on olnud ka vastupidi kui ei saagi aidata.
Enesetappude puhul on kurb tõsiasi see, et pahatihti vabasurma mineja ei soovigi, et teda kunagi leitaks või keegi teada saaks mis juhtus või miks asjad nii kaugele läksid. Sellistel puhkudel tegelikult tulebki rahule jätta ja leppida. Vastu tahtmist surkides on valeinfo saamise võimalus suur. Kui on blokk siis on blokk, sein ees ja midagi teha pole.
Mõrvade puhul võib olla sama, võib olla ka teisiti. Eks mõlemal puhul sõltub loost ja inimestest kes seal taga on. Osad lood siin elus lihtsalt ongi mõeldud saladuseks jääma.
Olen näinud ka kolmandat versiooni, kus oli enesetapp justkui lavastatud. Jäetud märgid, nagu oleks kindla plaaniga just seda kõige inetumat teed mindud, kuid tegelikult hoopiski uut elu teises riigis alustatud.
Lähedaste jaoks on tegelikult olukord ikkagi sama. Seda inimest nende elus enam pole.
Teadmatus on jube. Pime nurk, mis on lihtsalt täis musta tühjust. Tahaks panna tule põlema ja vaadata mis seal on, aga lülitit ei leia. Nõiad ehk saavadki selle lüliti aidata leida. See mis tule põlema pannes vastu vaatab ei pruugi alati olla saja protsendiline, kuid nagu ma alguses juba ütlesin, vähemalt natukenegi hingerahu.
Numbreid vaadates on kadumiste arv maailmas üüratu. Eestis õnneks, suur hulk inimesi siiski leitakse üles. Siinkohal ei tohigi ära unustada kuivõrd tänuväärt tööd teeb nii politsei kui ka SA Kadunud.
Hoidkem oma lähedasi!
Teadmisi teile soovides
Merily
Foto: Krisjan Lepp/Kroonika