Ma kuulen tihti seda kuidas minu vastuvõtule tulla kardetakse, minuga ühes ruumis aega veeta peljatakse või mulle otsa vaadata. Rääkimata siis sellest, et tekib huvi oma küsimustele vastuseid saada, kuid paari päeva pärast ikkagi aeg tühistatakse, sest pole valmis kuulma oma kahtlustele kinnitust või ümberlükkamist.
Minul tekib alati küsimus kas vales või teadmatuses elamine on kuidagi parem? Teinekord mugavam, aga kindlasti vangistav. Kuidas teha muutusi kui ei julge endale või tõele otsa vaadata? Kuidas liikuda paremuse suunas kui õhu asemel hingad hirmu?
Aeg ajalt peeglisse vaadata või kõva häälega olukord välja öelda on pigem väga tervendav ning aitab hirmust üle saada ja edasi liikuda. Päeva lõpuks on hirm vaid teadmatus nagu pime tuba, kui see valgusega täita ehk teadmistega, siis ei ole ju enam hirmus vaid saabub info ehk teadmised millega saab midagi edasi võtta, et ka elus edasi liikuda. Minu ja Geidu klassikaline lause “mis on kõige hullem saab juhtuda?” Tavaliselt on sellele vastus “mitte midagi” või “siis ma teen hoopiski niipidi”. Ehk tegelikult annab see võimaluse teha muutusi.
Tõe kuulmine võib teinekord väga valus olla, aga see on kindlasti vähem valus kui pikalt valedes elada. Seega mõtlemisainet.
Minul on samamoodi olnud elus kordi kus tõde on teinud väga valusalt haiget. Hiljem aga saabub mõistmine ning aksepteerimine. Igal asjal siin elus on mõte ja miski ei juhtu niisama. Millekski on see ikka hea ja parem on teada kui elada teadmatuses, sest siis saab midagi ette võtta.
Ps! Ma arvetsan ka alati vastuvõttudel inimese soovi mingeid asju mitte teada saada. Ei paiska kõike välja kui inimene seda teada ei soovi. Seda tuleb lihtsalt mainida.
Julgeid otsuseid soovides
Merily