Mõni päev tagasi küsiti minult miks on nii, et surm tuleb ootamatult, ebaõiglaselt, liiga vara ja liiga julmalt?
Ma olen viimase kolme aasta jooksul käinud nii palju matustel, et ma ei jaksa neid kordi enam kokku lugeda. Mis neid kõiki inimesi on ühendanud, on see, et nad on kõik väga vara läinud. Nii palju oleks olnud veel ees.
See mõte tuletas mulle meelde, kuidas me kõik oleme teinud siia tulles oma „lepingu“. Kes milleks siia tulnud on, mis eesmärgiga, milliseid kogemusi saama, kui kauaks ja kuidas siit ka tagasi „koju“ suundume.
Minu silmis on Surm vaid teele saatja. Ma pole märganud, et ta käiks omavoliliselt haaramas kaasa neid kes magusamad palad tunduvad. Ikka ja jälle näen lahkunute puhul, et kui poleks läinud läbi sellise variandi, siis oleks järgmine päev juhtunud plaan B. Igal juhul oli aeg läbi saanud.
Kummaline kuidas me saame aru, et aeg hakkab otsa saama. Inimesed teevad oma viimased toimetused ette ära, et elavatel oleks edasi lihtsam. Kes organiseerib tööasjad ette ära, kes pereasjad, kes mingid kolmandad olulised ettevõtmised. Igal juhul teeme me alateadlikult ettevalmistused ära oma lahkumiseks.
Väga raske ja kurb on kui lahkunuteks on lapsed. Eriti väikesed lapsed. Need juhtumid mõjuvad laiemale hulgale inimestele ja panevad rohkem mõtlema elu väärtusele. Miks lähevad lapsed ja mitte täiskasvanud?
Mõned hinged tulevad siia selleks, et saada vaid üks väike osa puuduolevast kogemusest. Seega tulevad nad siia, saavad selle kätte ning lähevad kiiresti tagasi. Harva kohtab ka seda, et on tuldud andma õppetund hoopiski lähedastele. See on valus ja karm, kuid tuleb ette.
Teine väga valus ja karm teema on teadmata kadunud inimeste juhtumid. Seda on isegi julm välja öelda, aga paraku need on enamasti lähedaste õppetunnid. Tihtipeale õpetuseks, et ei kuulanud, märganud, olnud olemas, liiga palju tähelepanu pööratud materiaalsele maailmale või millelegi muule, mille koht ei oleks pidanud olema tähelepanu keskpunktis. Valus ja karm, aga nii paraku on aeg ja praktika näidanud.
Mõned inimesed käivad elujooksul korduvalt surmasuus. Need on tavaliselt inimesed kelle hingenumber on üsna kõrge. Nemad otsivad tihti adrenaliini, et enda siinolek põnevamaks teha. Satuvad elus olukordadesse kus ei ole võimalik selgitada kuidas inimene ellu jäi, aga vot polnud tema aeg veel minna, seega ta saabki koguda ka selliseid ekstreemseid kogemusi.
Meil kõigil on kanda oma koorem, saada oma õppetunnid ja kogemused, täpselt nii nagu me neid tulime siia saama. Ise me need endale valisime. Koju tagasi jõudes saame me siis näha, kuidas seekord läks, kas ülesanded täidetud või tuleb uuesti korrata.
Imelist siinviibimist soovides
Merily