Mulle meeldivad inimesed, kes on ausad. Mulle meeldib kui tullakse öeldakse asjad otse välja. Komplimendid, arvamused, seisukohad, tunded. See on aus ja õiglane. Mind on kasvatud nii, et kui eksid ja teed kellelegi liiga, siis ole aus ja mine ütle seda ja palu vabandust. Julgesid teha, julge ka tunnistada!
Ausust ja õiglust on meie ümber aga võrdlemisi vähe. Näkku ei julgeta midagi öelda, aga seljataga ehitatakse jutuga terve linn valmis. Sellistest katkistest, argadest, väikestest inimestest pole muud kui kahju. Meil kõigil on alati võimalus olla õiglane ja aus, otsekohene ja viisakas. Mõnda inimest lihtsalt toidab negatiivsus. Kohe mõnus hakkab kui saab teistele teha haiget, valetada, vassida, rääkida taga, levitada kuulujutte, et draamat luua. Nende inimeste kohta öeldakse inimloomad. Seal on ego inimese ülevõtnud ning mingeid mõistlikke lahendusi ega käitumismaneere ei olegi tulemas. Sealt ei tasu kunagi oodata mingit mõistmist, tunnistamist või veel vähem vabandamist.
Miks ma sellisel teemal täna üldse kirjutan. Mulle üldiselt ei lähe korda mida minust arvatakse või räägitakse. See ei anna mulle midagi juurde ega võta ka vähemaks. Ütleme nii, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Ja nii peaks kõigil olema, sest neid kes leiavad alati midagi inetut öelda on palju ja nende arvamus pole absoluutselt oluline, sest neil on endal pahasti ja et ennast mitte üksi tunda, öeldakse ka teiste kohta kehvasti. Küll aga mida ma absoluutselt ei seedi on see kui katkised, väikesed, intrigandid hakkavad oma sisutühja elu kõrvalt mõtlema välja lausvalesid ja sellega teiste inimeste suhteid ja tagalat õõnestama. Eks suures osas räägime me siis ikkagi sellest samast kadedusest, mis ajendab inimesi nii labaselt käituma.
Need katkised, väikesed, intrigandid kellega päeva lõpuks keegi enam tegemist teha ei taha, jäävad üksi. Olgu nii, neist on lihtaslt kahju, sest nad oma enda rumaluse tõttu lihtsalt hääbuvad. Tõline valupunk on aga see kui lähedased inimesed selliste õnnetute jutte kuulama ja uskuma jäävad. Kõik me oleme enda ümbert kaotanud sõpru keda oleme nendeks “päris” pidanud. Mis seal ikka, õppetund. Ka need “päris” sõbrad võivad lihtsalt kellegi nutused marionetid olla.
Olge tähelepanelikud ennast ümbritsevate inimeste suhtes ja olge üle sellistest inimestest.
Ikka head soovides
Merily