Ma armastan nartsissisti

Ma armastan nartsissisti.

Kas teadsid, et nartsissism meie kõnekeeles ja nartsissistlik isiksushäire on kaks eri asja? Tihti pannakse silte inimestele külge väga kergekäeliselt. Vaadates ümberringi, siis nartsissismi on meie ümber üsna palju vastavat diagnoosi neile kõigile aga panna ei saaks. Vaatamata sellele, et neil palju vastvaid jooni või omadusi on, ei pruugi need olla piisavalt rasked, et kvalifitseeruda diagnoosimiseks.

Mis vahe neil kahel on? Kõnekeeles nartsissism on egoistlik/enesekeskne käitumismuster kus inimene on liigselt kiindunud oma välimusse või saavutustesse, ei hooli sellest, et ta käitub teistega pahasti ning siin ei pea alati olema diagnoosi isiksushäirele ja nartisissistlik isiksushäire on konkreetne diagnoos mille ravi peetakse tegelikult väga keeruliseks ja väljakutset pakkuvaks. Lisaks on nartsissistliku isikuhäire puhul oluline mainida, et nad ei ole sellised mitte ainult ühe inimesega, vaid valimatult kõigiga. Neil on tõsised suhtlusprobleemid, nad on tihtipeale teadlikud sellest, kuid eitavad, et neil on probleeme olgugi, et see muudab nende elu ebamugavaks kui mitte öelda ebameeldivaks. Seetõttu on selle diagnoosiga inimesi pigem vähe.

Palju on nartsissistlikke jooni või isiksushäire, selge on see, et egoistlike inimestega on raske koos elada ja olla. Kui vastaspoolele lähevad korda vaid omaenda saavutused, vajadused, mured, probleemid, olukorrad ja mõtted ning teisele tähelepanu ei pööra, siis muutub suhe üsna kiiresti mürgiseks ja tüliderohkeks.

See teema kipub olema väga valesti mõistetud ja teinekord täiesti mõistmatu. Tihti ei saa inimesed isegi aru, et nad on suhtes nartsissistiga. See on sama nagu jääd haigeks, aga ei saa aru miks iga päevaga oled rohkem väsinum ja tunned ennast aina halvemini kui kõik peaks justkui hästi olema.

Kindlasti tunnevad nii mõnedki inimesed ennast nüüd ära. Suhe, kus on vastaspoole suhtes suured tunded ja armastus ning soov olla ka vastu armastatud ja hoitud, kuid pidevalt jäetakse sind sellega nälga ja pannakse tegema asju, et justkui välja teenida see hoitus ning lähedus ja sedagi jagatakse siis vaid näpuotsaga, ongi märk, et kaaslane on nartsissistlike joontega. Armastust ei pea kunagi välja teenima, samuti ka lähedust ja hoitust mitte. Neid emotsioone ja tundeid me jagame vabatahtlikult inimestega, kes on meile olulised ja kelle puhul me tahame, et nad tunneksid ennast meiega hästi.

Toon siia juurde kohe ka näite. Kujutage ette, et teete kodu korda, teete kaaslasele ta lemmik söögi, lööte ennast lille, olete igati meelejärgi ja tema lihtsalt tarbib seda. Tuleb koju, viskab asjad kus tahes hoolimata, et te just lõpetasite koristamise, ei tee ühtegi komplimenti teie välimuse kohta, sööb oma toidu, ei märkagi, et te olete just talle selle valmistanud, et talle headmeelt teha. Lisaks soovite õhtusöögi kõrvale jagada oma muresid või saavutusi mis päeva jooksul olnud on, kuid tema ei tee kuulmagi ja räägib vaid oma vajadustest ning asjadest. Õhtu lõpus soovib seksi ja seegi on selle eesmärgiga, et ta ennast rahuldatud saaks ja muu pole oluline. Kõik emotsionaalsed vajadused jäävad teie jaoks rahuldamata. Pole vahet kui palju ei näeks vaeva ja prooviks, siis vaevu saate mõne hea sõna või tunnustuse oma panuse kohta. Ehk kõik oma vajadused seab ta esikohale olenemata sellest kuidas teie ennast sealjuures tunnete või millised on teie vajadused. Puhas tarbimine.

Sellised suhted ei muutu. Kui need lõpetada, siis mingi hetk kipuvad nartsissistid tagasi tulema kui kusagil mujal nende ego ei tõsteta. Neil on suurepärane oskus manipuleerida ja keerata inimesed ümber oma sõrme. Esialgu heade sõnade ja tegudega kuni on näha, et teine on muutunud marionetiks, kellega saab mängida vastavalt oma vajadustele. Nii jõuame jälle tagasi sinna punkti kus üks on ori kes kerjab armastust ja teine nagu kuninga kass – käseb, poob ja laseb. Ei kõla kui muinasjutuline armastuslugu ega ju? Pigem pidev lõa otsas hoidmine kus antakse kaaslasele täpselt nii palju, et ta pidevalt pingutaks lootuses, et midagi muutub, kuid reaalsus on üsna konkreetne – ei muutu.
Nii jäädakse kinni usku, et äkki homne on parem ja ta muutub ja elu läheb ilusamaks, kuni see usk hakkab väsitama ning teeb lõpuks haigeks. Siinkohal saame juba rääkida depressioonini viimisest.
Keegi meist ei ole loodud olema tarbitav ese ja kui emotsionaalseid vajadusi ei rahuldata, vaid kasutatakse ja tambitakse maatasa, siis kaotab inimene usu endasse, oma väärtusesse ning kaotab ka armastuse iseenda vastu, väärarusaamas, et ta polegi justkui armastust väärt.

Lisaks käivad sellise suhte juurde alati õelutsemine, halvasti ütlemine ning üleüldine hoolimatus ja ebainimlik käitumine.

Miks nartsissistid endaga tööd ei tee, et seda muuta?

Kui sellist käitumismustrit analüüsida, siis on selgemast selgem, et tegu on väga ebakindlate inimestega tegelikult. Mis käib ebakindluse juurde on suur tühjus hinges. Hea võrdlus on kadedus. Kade ollakse millegi peale mida endal pole ja kadedus paneb teistega pahasti käituma. Nüüd kujutage ette kui raske on vaadata peeglisse ja näha seal tühjust.

Sellised endasse vaatamised viivad alatihti ebamugava valuni ja vabatahtlikult ei taha sellega keegi tegeleda. See on suur ja pikk teekond, mida üldjuhul ei võetagi ette, sest see käib üle jõu. Seega jõuan tagasi sinna punkti, kus pole mõtet oodata ja loota, et nartsissistid muutuvad ajas paremaks ja hoolivamaks. Ajas vaid täitub tühimik tühjusega mida teiste peal väljaelatakse.

Kui sa tundsid täna, et räägin sinu suhtest, siis on tõsine mõttekoht. Kas tahad terve elu kerjata kellegi armastust, mis pole isegi päris? Tunda ennast pidevalt mitte piisavana ning jalamatina mida tarbitakse, vaid enda jalanõudelt pori pühkimiseks. Ilmselt mitte.

Selgeid mõtteid soovides

Merily