Ma puutun sageli kokku küsimusega, et kas kunagi lapsepõlves keerutatud taldrik, peegli ees lausutud sõnad või mõni rumalus surnuaias võib täna veel endast märku anda pahanduste näol? Ei peagi olema enda tehtud lapsepõlve naljad, sageli ollakse mures ka sellepärast, et oma laps on nina maagiamaailmasse pistnud.
Enamasti sellised lapsikud „mängud“ ei vii kuhugi. Selleks läheb ikka natuke rohkem tarkust tarvis, et hakata kedagi konkreetselt välja kutsuma, AGA ma olen näinud ka olukordi, kus lastel on see tõepoolest õnnestunud.
Esialgu süütuna tunduv mäng on põnev ja pakub adrenaliini, aga siis kui asjad hakkavadki juhtuma on vesi ahjus. Nagu nende mängudega ikka, siis väljakutsumise sõnu teatakse hästi, kuid kuidas pärast ära saata, ei tea keegi ja ega siis enam julgegi asjaga tegeleda, joostakse koju ja räägitakse vanematele ära.
Kas sellised juhtumid võivad kehvasti lõppeda? Jah, võivad küll. Tüüpiline tagajärg on kodus korralik laamendamine. Varjude liikumised, hääled, uste paukumised kuni füüsilise kontaktini välja. Äärmiselt kõhe ja ebameeldiv.
Sellised tegevused ei lõpe ise ära ega rahune niisama maha. Kujutage ette kui te olete puhkamas ja rahu leidnud ning siis tarib keegi teid tagasi sinna kuhu absoluutselt asja ei ole. Teeb ikka tigedaks küll.
Lisaks teeb selle olukorra üsna kehvaks ja ohtlikuks see, et kui päriselt uks avada ja teispoolsusest keegi siia lasta, siis ei osata kontrollida seda, et sealt rohkem kedagi ei tuleks. Uks jääb praokile ja nii saab sealt läbi lipsata kes iganes. Lõpptulemusena on kodust surnuaed saanud.
Mida sellises olukorras teha? Dr. Google ja niisama „mine ära“ karjumine siin ei aita. Eelkõige soovitan ma siiski kutsuda sensitiiv või preester, et kogu plats kindlasti puhtaks saaks ja keegi kuhugi voodi alla peitu ei jääks. Hea mõte oleks lastele ka selliste asjade tõsidust selitada, aga teinekord tekitab see hoopiski huvi juurde.
Niiet vaadake ikka tavaliste lauamängude poole
M