Ma olen alati arvanud, et armastus algab ikka sellest suurest armumisest, esimesest silmapilgust, katus sõidab ära, kõhus keerab ja nii peabki olema. Mida aastaid edasi seda enam olen mõistnud nii enda kui ka oma klientide pealt, et on ka teine võimalus. Armastusse kasvamine.
Jah, esimesest silmapilgust armumine on küll tore, kuid samas üsna ohtlik. Üldjoontes kipub see olema ikkagi mingit laadi kuvand millesse armutakse ning hiljem võib see muutuda või kuvandi taga peituda sootuks teine inimene.
Mingist vanusest tekib ka see, et enam ei taha uisapäisa söösta pea ees kellegi kätevahele. Tahaks eelnevalt päriselt õppida inimest tundma, mõista kas arusaamad ning vaated elus on sarnased ja tee mida minna on ikkagi ühine. Samuti tekib ka see, et hakkad vaatama armastusele ja suhetele pisut ratsionaalsema pilguga. Tekib mõistmine, et suhtes ei piisa ainult armastusest.
Niiviisi vaadates on see armastusse kasvamine justkui pikem armumine tegelikult. Kaalutletud, argumenteeritud ja analüüsitud nii palju kui võimalik, aga siiski. Ootad ikka teise inimese kirja, kohtumised on põnevad, et näha kas omavaheline keemia tekib – kui tekib, kas see on piisavalt tugev või ehk annab teineteist tundma õppides seda kasvatada?
Ma olen kohanud ka neid inimesi, kes ütlevad, et kui esmakohtumisel ei teki kohe „katus ära sõitnud“ tunnet, siis pole sellel asjal üldse mõtet. Sellesse ma ei usu. Teinekord armutakse inimesse, kes esmakohtumisel üldse ei meeldi. Aeg teeb oma töö, lähendab ning toob välja sarnased jooned ning asjad mis ei meeldi pöörduvad meeldivateks. Tihti vajame me rohkem aega ja teise nurga alt inimesega tutvumist. Nii võibki hoopis esialgsest sõprusest kasvada armastus.
Sellised mõtted siia vihmasesse kolmapäeva
Armastust soovides
Merily