Ma olen sel teemal ka varem kirjutanud, aga mida aeg edasi, seda enam näib mulle kuidas eesti mees on lihtsalt nii katki, et ei teagi kust otsast parandamisega alustada või kas saabki? Äkki peaks lihtsalt laskma uuel sallivamal põlvkonnal peale tulla?
Ma ei saa muidugi täielikult üldistada, sest ka keskealisi õnnetuid naisi on niivõrd palju, et see teeb üsna kurvaks. Või kas nad on ikka katki või õnnetud? Ehk pigem lihtsalt harimatud ja rumalad ning selles osas muutustega ka üsna saamatud? On selles siis süüdi inimene ise? Vanemad? Või ongi meie rahvas nii kuri ja pahatahtlik? (Samas ju öeldakse, et parim toit eestlasele on ikka teine eestlane)
Miks ma täna nii kirjutan on üsna lihtne. See ränk sõim mis netiavarustes toimub on lihtsalt õudne. Ma ei räägi sellest, et keskealised rahulolematud mehed käivad oma õnnetuid kommentaare minu pihta loopimas, vaid üleüldse.
Ma pole mitte kunagi mõistnud neid inimesi, kes kuskil suvaliste artiklite all hakkavad kohut mängima ja seda kõige labasemal viisil. Kust see aeg võetakse ja kui rahulolematu peab endaga olema, et teisi mõnitada? Kust tuleb ka selline ego, et vot mina võin endale lubada teiste alandamist? Õigem oleks ehk küsida, mis heapärast see kedagi huvitama peaks?
Minuni jõuavad ikka sellised eriti kummalised juhtumid. On need kinni istunud retsidivistid või lihtsalt üdini kibestunud keskealised “maailmaparandajad”. Veider viis on muidugi vihaga “maailma parandada”. Arvamus on ikka kõigil sama: leia omale päris töö, kuidas sa julged raha võtta ja no muidugi klassika, soolapuhuja!
Muideks soolapuhuja on ravitseja, seega see ei solva. Ikka ja jälle puudub igasugune silmaring teemast üldse ning tuleb taas meelde tuletada, et teiste rahakotis sobramine näitab vaid seda, et oma töö on tegemata, muidu ei jääks aega üle teiste raha lugeda.
Lisaks tekib küsimus, kas “maailmaparandaja” tõesti arvab, et kui ta oma labase kommentaari kirja paneb, siis jooksen ma vastuvõtutube sulgema ja sukeldun pea ees cv keskusesse? No kullakesed, ikka ei. Kogu hingega jätkan oma tööd ja armastan seda kogu südamest edasi ning igasugused sopapallid võib rahulikult vastu seina visata.
Nagu ma ikka ütlen, siis kellegi inetu arvamus ei ole kunagi oluline. Neid ei pea kuulama, neid ei tohi hinge võtta ja ikka peegel vahele, las sopapall lendab ikka vastu viskajat! Plöks.
Rohkem rõõmsat meelt ja päikest teile siit kaugelt
M