Mingi periood läks Eestis inimeste seas lahti kaksikleegi jutt. Jah, sain väga hästi aru kust see tuli. Pani imestama. Hakkasin eelmine nädal sellele tõsiselt mõtlema kui mu juures käisid järjest inimesed kaksikleegi jutuga. Kõiki neid ühendas vaid üks – nad olid kõik õnnetud.
See on üks kõige kurvemaid olukordi üldse. Inimestel on jäänud mulje nagu kaksikleek oleks hea asi. Tegelikult on need inimesed äärmiselt õnnetud. Miks? Sellepärast, et need nö kaksikleegid ei saa mitte kunagi kokku. Need on alati sellised õnnetud armastuslood, kus üks või hoopiski mõlemad on abielus, kusagil kaugel ära või sootuks surnud. Mina olen alati öelnud, et need inimesed võib rahulikult jätta sinnapaika ja minna oma eluga edasi. Üldjoontes keerutavad nad ainult tolmu üles ja midagi head sealt ei tule ja pole ka mõtet toita illusiooni suurest ja ilusast armastusest, sest kui on päriselt armastus, siis leiab inimene ka viisi koos olla.
Kui päris aus olla, siis ei usu ma ka näiteks hingesugulastesse. See on eriline ummamuudu jutt. Inimesed klapivad omavahel. Me ei ole hingeliselt sugulased mitte kellegagi. Lisaks miks just siis on hingesugulane kui on hästi? Reaalses elus ei ole ju kõik sugulased nii toredad ja head. Sama hästi võiks olla mõni eriti kehva loomuga inimene hingesugulane. Lihtsalt väike mõttevälgatus.
Ma usun, et siin maailmas on palju toredaid inimesi. On neid kellega me klapime paremini ja neid kellega klapime vähem. Sarnased kogemused, keskkond, minevik, visioonid, unistused jne tekitavad teinekord eufooriat ja see tunne ongi tore ja eriline, aga haakuda vaid ühe inimese külge kramplikult mõeldes, et see on hingesugulane ainult piirab võimalusi. See kehtib eriti vallaliste kohta, nii ei pruugigi kellegi uue ja toredaga tutvuda. Niiet laseme nendel “hingesugulastel” ja kaksikleekidel minna ja lubame oma ellu parem päriselt toredaid ja häid inimesi!
Merily