Iga hoone ei ole kodu

Kodu on koht, kus peab saama ennast tunda turvaliselt ja hästi. Kindlus, kuhu sisse saab vaid see, kellel on selleks luba. Koht, kus sul on kõige parem olla.

See ei pea olema maru uhke ja viimase peal loss. Oluline on rahu.

Paraku meil Eestis on inimestele kodud loodud väga kummalistesse hoonetesse ja seda jätkatakse siiani. Iga hoone ja maalapp ei sobi tegelikult kodu rajamiseks.

Surnuaia peale ei ehitaks ju kortermaja. Siit tekibki minu arusaamatus, miks ehitatakse haiglad, vanglad, dispanserid ja teised säärased kohad kortermajadeks ümber?

Okei, ehitatakse, eks ikka teeninise eesmärgil, aga kuidas tulla selle peale, et sellisesse kohta omale kodu osta? Juba eos on selge, et head nahka sealt ei tule.

Minu seisukoht on see, et neid hooneid ja maid võib puhastada lõpmatuseni. Need ei saa puhtaks, sest nende ajalugu on julm. Iga koht lihtsalt ei sobi koduks.

Ma tean üle eesti mitmeid selliseid maju, mis on enne olnud tuberkuloosi haiglad. Nüüd on otsustanud pered sinna kolida ja probleemid ei oota kaua kuni ilma koputuseta uksest sisse tulevad. Küll tekivad tervise mured, küll kummitab, asjad liiguvad, keegi köhib, räägib, vaatab puudutab jne.

Olen käinud puhastamas ja aitamas mitmeid kordi, aga päeva lõpuks… Selliste hoonete funktsioon ei ole kodu ja ei saa seda ka kunagi olema.

Ostes vii ennast võimalikult palju kurssi, mis on selles hoones eelnevalt olnud või selle kohapeal, et vältida ebavajalikke ebameeldivusi 🙂