Lähedase lahkumine on emotsionaalne ja kurb sündmus. Me soovime kõik oma lähedastele head ka teispoolsusesse. Seda on alati tehtud. Hoolitsetud, et inimene läheks puhtana puhkama, näeks hea välja, et soovid saaks täidetud, hea ja parem saaks kaasa pandud, soojad riided selga ja tihti ka see „väike viga“, osa elavaist kaasa, et nii üksi poleks olla.
Kõik ongi õige ja me tahamegi oma kallitele inimestele head. Teinekord, aga võib emotsionaalne seisund panna tegema asju, mida enam hiljem tagasi pöörata ei saa.
Mida ma selle all silmas pean on see, et tihti pannakse kaasa lahkunutele elavate pildid. Nii kurb kui see ka pole, siis see on üks kõige hullemaid asju mida teha saab.
Miks see tegu kindlasti matustele ei sobi? Mõtestan teile selle lahti. Kui me matame lahkunu, siis tema lähebki mulda ja saab maaga taas üheks. Lahkunu keha koht ongi surnuaias, aga elavate koht ei ole kalmistul, elavaid ei maeta maha.
Mis me sellega teeme? Matame ennast elavana maha ja imestame siis, et miks aeg meie elus seiskub, asjad ei liigu ja osad inimesed üsna kiiresti järgi lähevad.
Elava inimese pildi matmine kalmistule on tegelikult osa üsna tumedast maagiast. Kas see alati mõjub? Ei pruugi, aga milleks riskida?
Seega soovitan alati mõelda enne ja palun elavate inimeste pilte mitte kaasa panna hauda, eriti laste!
Selget mõistust soovides
Merily