Depressioon on minu jaoks haigus nagu iga teine. Sellega on täpselt samuti nagu põskkoopapõletiku, kopsupõletiku, palaviku või mõne muu haigusega. Võtad arstiga ühendust, saad juhised ja ravid ära.
Kahjuks aga on levinud mõtlemine, et ei lähe kuskile arsti juurde, saan ise hakkama, läheb üle, ega ma hull pole. Üsna selline nõukaaja mõtteviis.
Kui kopsupõletik jätta ravimata, siis on tüsistused üsna koledad, sama on ka depressiooniga. See vaid süveneb ja ei kao iseenesest tegelikult mitte kuhugi.
Teine viga mis tehakse, on see, et minnakse otse psühhiaatri juurde. Rohud peale ja nendele jäädaksegi. Rohud ei ravi ju depressiooni ära. Millestki on see tekkinud, mingi error ja see on tekitanud konflikti inimese sees nii suure, et eluisu hakkab kaduma. Kui seda konflikti ära ei lahenda võib selle tulekustutiga ümber lõkke ju joosta, aga kasu väga pole, sest lõkke südamikuni ei jõua. Selletõttu tulekski alustada psühholoogist või terapeudist, kes aitab leida üles tulekolde põhjuse. Rohud on vaid toetavad, et aidata lahendus leida oma murele, sest kui päevast päeva suidsiitsete mõtetega voodis lebada, siis ei ole jõudu ega motivatsiooni tegeleda oma murega. Rohud on justkui meeleolu andmiseks, et saada sealt voodist välja ja vaadata otsa oma olukorrale.
Suhtumine “mis see psühholoog ka teab” on üks kõige rumalamaid ja levinumaid. Kes siis veel mõistab kui mitte inimene, kes on õppinud inimese psüühhikat ja ajukeemiat, kust tekib nii suur konflikt inimeses, et mõistus enam koostööd teha ei taha. Naabri Malle vaevalt midagi kosta oskab ja pärg peas kuskil alasti ümber lõkke jooksmine samuti seda ajukeemiat tasakaalu tagasi ei vii. Selle kohapealt olen mina puhtalt meditsiini ja psühholoogide/terapeutide usku. Tänuväärt töö!
See suhtumine, et psühholoog ei tea midagi, tuleneb tihtipeale ka sellest, et ei julgeta oma murest rääkida või pole lähedased mõistnud. Inimene kes pole depressiooniga elus kokku puutunud, ei saagi mõista. Ta ei tea mis tunne see on kui pole tahtmist enam hommikul ärgata või kui on tahtmine elu muuta, aga jõudu pole kusagilt võtta. See on väga keeruline tunne mida ka ise mõista ja lause “saa üle või mida sa masetsed, meie ajal küll seiseid haigusi polnud” teeb asja pigem hullemaks kui midagi aitab.
Lisaks, meie lähedased pole psühholoogid. Nad ei oska meid aidata professionaalsel tasemel. Rääkimisest on küll kasu, aga ka lähedased väsivad ühel hetkel, sama nagu lähedased ei ravi meie teisi tõsiseid haiguseid. Ikka arst.
Minu poole pöörduvad tihti inimesed kes on pahuksis depressiooniga. Ma alati ka selgitan, et ükski selgeltnägija ei ravi depressiooni. See on haigus mida ravitakse meditsiiniliselt, aga alati saan ma aidata juhistega kuidas ennast koheselt toetada ning kuhu ja kuidas pöörduda, et abi oleks maksimaalne ning tervenemine kiire. Alternatiivmeditsiinist võib alati toetust juurde otsida.
Ma olen ka ise selle kadalipu oma elus läbi käinud. Kui töö ja kogu muu elu hakkas üle jõu käima ja voodist enam välja tulla ei tahtnud ning valed olid kerged tulema, kuidas olen haige või mõni muu häda kallal, et ei saa tööle tulla või mõnele kohtumisele minna, siis oli pilt selge, et nüüd on viimane aeg päriselt abi otsida. Võtsin sammud Seewaldi psühhiaatriakliiniku poole, leidsin omale väga toreda psühholoogi, käisin oma elu ja mured läbi, sõelusin välja probleemsed kohad, lahendasin ära ja sain terveks. Loomulikult olid ka lahjad rohud toetamas, kuid ka nendega oli asi paigas. 6 kuud võtan, siis pean olema jõudnud kohta kus ma neid enam ei vaja ja maailm on värviline ja ilus ka ilma antidepressantideta.
Ma julgustan alati inimesi pöörduma professionaalsete psühholoogide ja psühhiaatrite poole. Kõige lõpuks on ju tähtis tunda ennast siin maailmas hästi ja turvaliselt. Lisaks DEPRESSIOON EI OLE HÄBIASI!!! See on haigus nagu iga teine!
Tugevat tervist soovides
Merily