Kas oled kunagi mõelnud, miks just sina oled see inimene, kellelt alati abi palutakse? Kui kolleeg jääb haigeks, pead sina tema töö ära tegema. Kui keegi ei jõua oma kohustustega valmis, leitakse üles jälle sind. Kui ülemusel on vaja kedagi, kes jääks kauemaks tööle, oled loomulikult esimene valik.
Aga kui sina vajad abi? Siis on kõigil järsku kiire.
Kõige kummalisem on see, et sageli ei ole sellised inimesed sugugi kõige paremini tasustatud töötajad. Vastupidi! Nad teevad rohkem, vastutavad rohkem ja muretsevad rohkem, kuid nende palk ja tunnustus ei pruugi sellele kuidagi vastata.
Ühel hetkel hakkab inimene endalt küsima, kas probleem on temas endas. Äkki ta ei pinguta piisavalt? Äkki peaks veel rohkem tõestama, et on väärtuslik töötaja?
Aga mis siis, kui sa ei pea enam midagi tõestama? Mis siis, kui probleem pole sinus, vaid selles, et oled liiga kaua lasknud teistel oma headust ära kasutada?
Sageli algab kõik üsna süütult. Oled kohusetundlik, abivalmis ja tahad oma tööd hästi teha. Kui keegi palub abi, siis loomulikult aitad. Kui on vaja midagi kiiresti ära teha, võtad selle enda peale. Sa ei taha kedagi alt vedada ega jätta endast muljet kui inimesest, kelle peale ei saa loota.
Aga ühel hetkel muutub sinu vastutulelikkus teiste jaoks iseenesestmõistetavaks. Enam ei küsita, kas sul on aega või võimalust. Lihtsalt eeldatakse, et küll sina hakkama saad. Ja kui sa ühel päeval ütled, et ei jõua, vaadatakse sulle otsa, nagu oleksid midagi kohutavat teinud.
Kõlab tuttavalt?
Kõige hullem on see, et mida rohkem sa endast annad, seda rohkem sinult oodatakse. Mitte sellepärast, et sa oleksid ainus, kes tööga hakkama saab, vaid sellepärast, et oled õpetanud teisi oma piiridega mitte arvestama.
Miks me kardame enda eest seista?
Paljud inimesed ei julge tööl oma rahulolematust väljendada. Kardetakse ülemuse reaktsiooni, kolleegide suhtumist või isegi töökoha kaotamist. Eriti keeruline on olukord siis, kui sul on kodulaen, lapsed, arved ja muud kohustused, mis ei kao kuhugi ka siis, kui tööpäev on olnud kohutav.
Nii neelataksegi oma pahameel alla, minnakse järgmisel hommikul jälle tööle ja loodetakse, et ehk ühel päeval midagi muutub.
Aga aastad lähevad.
Kolleegid vahetuvad, ülemused tulevad ja lähevad, tööülesandeid lisandub ning sina oled ikka samas kohas. Võib-olla oled saanud vahepeal väikese palgatõusu, kuid vastutus on kasvanud kordades rohkem. Võib-olla oled kuulnud lubadusi ametikõrgendusest või paremast palgast, kuid millegipärast jäävad need alati tulevikku.
Ja siis tekib küsimus, mida paljud minu vastuvõttudel küsivad: kas ma peaksin töökohta vahetama või on mõistlik veel oodata?
See ei ole sugugi lihtne otsus. Eriti siis, kui oled ühes kohas töötanud viis, kümme või isegi kakskümmend aastat. Tuttav keskkond annab turvatunde isegi siis, kui see sind enam õnnelikuks ei tee.
Aga mis siis, kui kusagil ootab sind midagi palju paremat?
Mõnikord hoiab inimest paigal hirm tundmatu ees. Mis siis, kui ma ei leia uut tööd? Mis siis, kui uues kohas on veel hullem? Äkki polegi ma nii hea töötaja, kui ise arvan? Võib-olla peaksin lihtsalt tänulik olema, et mul üldse töökoht olemas on?
Need mõtted võivad inimese aastateks ühte kohta kinni jätta.
Olen oma töös näinud, kui palju võib üks tööalane otsus inimese elu muuta. Mõnikord on küsimus selles, kas võtta vastu uus pakkumine. Teinekord selles, kas alustada oma ettevõttega, küsida palgakõrgendust või lõpetada tööalane koostöö, mis on ammu oma aja ära elanud.
Ja vahel on inimene jõudnud punkti, kus ta ei teagi enam, mida tegelikult tahab. Ta teab ainult seda, et vanaviisi enam jätkata ei jaksa.
Sellistel hetkedel tullaksegi minu juurde kaartidelt vastuseid otsima. Millised võimalused võivad avaneda? Kas töökoha vahetus võiks tuua parema sissetuleku? Kas praeguses töökohas on üldse arenguruumi või oleks aeg oma energia mujale suunata?
Sinu aeg ja energia on samuti midagi väärt
Üks asi, mille inimesed kipuvad unustama, on see, et töö ei tohiks võtta ära kogu nende elu. Kui jõuad õhtul koju nii väsinuna, et ei jaksa enam oma perega suhelda, hobidega tegeleda ega isegi nädalavahetusest rõõmu tunda, siis tasub endalt küsida, kas selline elukorraldus on ikka jätkusuutlik.
Muidugi tuleb elus ette pingelisemaid perioode. Igas töökohas on raskemaid päevi ning üks halb nädal ei tähenda, et peaksid kohe lahkumisavalduse kirjutama. Küll aga on suur vahe ajutisel kiirel perioodil ja olukorral, kus sinu töökoormus, rahulolematus ning väsimus on muutunud igapäevaseks kaaslaseks. Sa ei pea ennast lõputult tõestama inimestele, kes on juba ammu harjunud sellega, et annad rohkem, kui sinult tegelikult nõuda tohiks.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus hoopis see: kui sa teaksid, et saad kindlasti hakkama, kas sa jääksid endiselt oma praegusele töökohale?
Mõtle sellele päriselt.
Vahel ei ole inimesel puudu oskustest, kogemustest ega võimalustest. Puudu on hoopis julgusest uskuda, et ta väärib midagi paremat. Kui oled juba pikemat aega mõelnud töökoha vahetamisele, oma ettevõtte loomisele või mõnele suuremale tööalasele otsusele, siis ei pea sa oma küsimustega üksi jääma. Need on teemad, mida saame ka minu vastuvõtul kaartide abil lähemalt vaadata.
Suurim risk ei ole mitte muutuse tegemine, vaid aastateks jäämine sinna, kus sa enam õnnelik ei ole.
Muutuseid toetavad ja julgust andvad abilised on:
Merily