Kahepalgelisusest - Merily Timmer

Ma kujutan ette, et igaühel, kes teist siit oma silmadega üle käib, meenub mõni lugu või inimene, kelle kahepalgelisusest lihtsalt ei saa aru.
Vot see on tõesti üks kummaline asi. Kahepalgelise inimese puhul on tegu väga tugeva kuuluvustunde puudumisega. Ehk, et kuuluda kuhugigi, siis olen kõigi sõber ja räägin kõiki taga ja kiidan takka kui mu sõpra maha tehakse. Lihtsalt hirmust jääda üksi. Maru alatu ja kole. Ma leian, et parem on üldse mitte kuhugi kuuluda kui kahepalgeliste sekka.

Kust tuleb hirm mittekuuluvuse ees?
Üldiselt on need inimesed saanud trauma seoses tõrjumisega. Kannatanud kiusamise all või on olnud tõrjutud oma enda perekonnast. See on kurb, aga tagajärg on lauskaos.

Kuuluvustunne on inimese üks põhivajadusi. Teadmine, et kuhugi ja kellegi juurde sa ikkagi kuulud. Seal oled sa hoitud ja seal on turvaline. Me kõik tahame ennast hästi tunda ja see on meile oluline.
Kui aga kuuluvustunne on midagi, mida inimene muutkui otsib, siit, sealt ja kolmandast kohast ja mingil põhjusel on nii, et igakord kui ta selle leiab jääb see aeg üürikeseks, siis tuleks tähelepanu pöörata sellele, et mis temaga toimub. Miks ta tõrjutakse igaltpoolt välja?

Tõrjumine tekib üldiselt mõne vääruse tagajärjel. Ehk kui inimene on toime pannud mõne teo, mis teiste silmis ei ole aksepteeritav. Tõrjutuse tagajärjel tekib segadus, kus inimene ei tea enam kuhu ta kuulub, kes ta ümber peaks olema ja mis ta tegema peaks. Hakatakse otsima erinevaid seltskondi. Kord siin, kord seal. Jutud siin ja jutud seal. Et teistele meeldida ja nende juurde kuuluda tahetakse nende meelejärgi olla, maksku mis maksab, vähemalt ei pea enam üksi olema. Aga ennast kellekski teiseks muutes ja kahepalgeline olles jõuamegi selle vääruseni tagasi, mis teiste inimeste silmis enam aksepteeritav pole ja toimubki uuesti tõrjumine. Oma koha leidmiseks tuleks eelkõige olla ikka sina ise. Nii näevad teised kes sa oled ja kas te kuulute kokku, ilma, et jõuga muljet avaldama peaks.

Nägusid peaks inimesel ikka üks olema ja ilma maskita. Kui julged öelda ja teha, siis tee seda oma näoga. Võta vastutus. Sellised julged inimesed jõuavad palju kaugemale ja on palju meeldivamad. Valel on alati lühikesed jalad ja varem või hiljem on ta maoli maas. Kõik taskud pudenevad laiali nagu Tootsi omad ja ongi tõde päevavalgel, pole maske ega seltskondi kus neid kanda.

Ole alati sina ise, aus ja lahke. Ära lasel egol endale saba ja sarvi kasvatada ja sellest piisab juba, et kuuluda nende inimeste sekka, kes kunagi sellise jamaga ei tegele.