Teate neid olukordi elus, kus asjad lihtsalt juhtuvad?
Kõige lihtsam näide on petmine. Pole alati kavatsetud ja planeeritud, lihtsalt juhtub. Ma tean kuidas paljud inimesed mulle nüüd vastu tahavad vaielda, et kui sa inimest armastad päriselt jne, siis ei juhtu, aga juhtub küll. Ka kõige paremates suhetes võib seda juhtuda.
Petmise puhul ei peagi olema selle kolmanda inimese suhtes sügavaid tundeid ja armastust. Kirg on emotsionaalselt ühes hetkes 10 korda tugevam tunne kui armastus. Niiviisi asjad teinekord lihtsalt juhtuvadki. Üsna ehmatav kogemus iseendale kui muidu on selline aus elustiil. Selline kogemus võibki olla täiesti ühekordne juhus ning hiljem tohutu hingepiin.
Ma kindlasti ei otsi vabandust, et selline käitumine suhtes oleks okei, aga kui ma kuulen neid lugusid inimestelt, siis on mul tekkinud nende suhtes mõistmine.
Mõistmine selles osas, et elus võib tekkida olukordi kus emotsionaalne pool kaotab ratsionaalsuse ja sellele ei olegi muud selgitust kui et see lihtsalt juhtus.
Üldjoontes on petmise puhul ju tegelikult mündil kaks poolt. Kui sa ei taha, et su kaaslane vaataks vasakule, siis pead ka ise ihaldusväärne olema ja selleks ka jääma. Pruunid sukad, villane seelik, haisvad sokid, hoolitsemata habe ja higihais ei ole atraktiivsed. Kaobki igasugune isu ära ja otsitakse mujalt keegi kes tekitaks liblikad.
Konstellatsiooniväljal olen näinud mitmeid töid, kus petetu tänab inimest kes tema kaaslase ellu tuli armukeseks. Õppetund justkui iseendale. Kui jätad kaaslase unarusse ja iseennast hooletusse, siis keegi peab selle äratuse sulle ju tegema. Üsna sügav mõistmine ning aksepteerimine.
Raske on ka ilmselt endale peeglist otsa vaadata kui on lastud asjadel lohakuse teed minna. Hiljem ei teagi, kes on rohkem siis süüdi? Kas inimene kes polnud truu või see kes jättis kõik tegemata, et sellist olukorda ette ei tuleks?
Kas üldse peab keegi süüdi olema või ongi nii, et juhuseks teinekord lihtsalt juhtub?
Kuidas suhtud Sina petmisesse?
Merily