Ma olen viimasel ajal palju mõelnud just möödunud aasta sündmustele. Mind on alati paelunud inimese psüühika. Eriti selles mõttes, et mis on need sündmused, mis viivad inimese mentaalse tervise nii kaugele, et käib pauk ja edasi on lood kategooriliselt teised.
Eks üldjoontes on need ikkagi traumad. On see vabatahte vastu minek, lootusetu paratamatus või mõni muu traagiline sündmus mis inimese peas midagi väga katki teeb.
Me kõik elame mingil määral helge tuleviku lootuses. Kui ma teen nüüd asju paremini, siis kindlasti jõuab see minuni ka tagasi. See mõte ei ole vale. Seni kuni on lootust, seni on ka positiivseid mõttemustreid. Huvitavaks läheb aga siis kui see positiivne mõttemuster läheb utoopiliseks.
Usk on vajalik igale inimesele, et igapäevaselt toimida. On see siis religiooni näol, usub ta endasse või sootuks millessegi muusse, aga midagi peab inimesel olema, mis annab talle jõu toimida. Teinekord minnakse aga selle usuga liiga kaugele ning tulemuseks on hoopis teine inimene ja seda mitte just heas mõttes.
Paraku on nii, et inimesed kelle sees on midagi katki läinud, satuvad sellistesse “sektidesse” kus lubatakse parandada kõik ära, aga tulemuseks on hoopiski veel katkisem psüühika kus inimene ei oska enam teistega suhelda, ei saa viibida kusagil seltskonnas, sest energiad on valed ja häirivad ja üleüldse on kõik vale. Ainuke normaalne koht on lõpuks oma kodus suitseva palo-santo ja kivide vahel olev altar kus pole mitte kedagi, aga ometi kõiksugused portaalid ja vaimolendid suhtlevad ja teevad vigureid. Kui aus olla, siis on see väga hirmutav vaatepilt.
Ma olen aastaid jälginud erinevaid sekte, organisatsioone ja gruppe. Mingil põhjusel lähevad need asjad ikka kaunis kummaliseks neis kõigis. Minnakse väga süvitsi väga sügavale ja hakatakse lõpuks umbluud ajama. See on ka põhjus miks ma ise eemale olen sellistest asjadest hoidnud. Ka esomaailmas. Mul on omad inimesed kellega ma lävin aeg-ajalt, aga kuuluda kuhugi gruppi pole ma kunagi soovinud. Mingil põhjusel on need alati lõppenud sellega, et ma astun neist välja, sest minu arvamus ei ühti pealesurutud uskumustega, mis paraku kambaga kaasas käivad. Usk peaks olema vaba. Ükskõik millesse usk. Ometi kõik sellised usuga seotud teemad ja ma ei pea silmas religiooni ainult, surutakse peale nagu uni.
Ikka ja jälle puutun ma läbi oma töö kokku inimestega kes räägivad mulle mingisugustest levelitest, dimensioonidest, olenditest, radioaktiivsust kiirgavatest juustest ja muudest väga kummalistest asjadest. Mitte, et ma ütleks, et ma ei usu, aga kui ma küsima hakkan, et kus ja kuidas, siis vastuseid ei tule. Keegi ei tea, aga kõik räägivad.
Tihti räägitakse mingitest portaalidest. Millal need on avatud ja mis siis kõik juhtuma hakkab. Jällegi kui ma küsin, et kus ja mis siis saama hakkab, ei saa ma ühtegi vastust. Ehk on loodud mingisugune illusioon, et kuskil on võluuks Narniasse kus ootab suur ilus värviline kast kõikide su unistustega, mis just sel päeval ja kellajal kõik sülle kukuvad. No kuramus, pole näinud. Võib-olla on minu viga? Liiga ratsionaalne.
Mulle meeldib enda juures kõige rohkem see, et ma olen vist kõige skeptilisem inimene üldse. Ma ei usu mitte midagi enne kui ma pole oma silmaga näinud. Kuidas ma siis sellist tööd teen? Novot, nii mõndagi olen ma oma töötatud aastate ja elu jooksul näinud, aga ma ei suru seda teistele kunagi peale. Kui inimesed soovivad abi saada ja vastuseid, siis nad leiavad tee minuni, aga üleüldist usukuulutust ma vajalikuks ei pea. Igaüks valib ikka ise mida või keda ta usub. Kui minu vaated inimesele meeldivad on see tore, kui ei meeldi, pole ka hullu. Küllap kellegi teise omad kõnetavad rohkem ja tore, et ei pea vastutahtmist mind uskuma.
Minnes tagasi vaimlejate juurde – mulle meeldib see sõna „vaimlejad“. Kujutate ette kedagi kes on nii sügavas usus millessegi, et ta lausa väänleb selle käes. Valus tundub… aga varem või hiljem satuvad nad kõik vaimsetervise kliinikutesse, sest on mindud liiga kaugele ja topitud nina sinna kuhu see ei kuulu. Nagu mulle ikka meeldib öelda, siis kui sa piisavalt kaua vaatad pimedusse, siis lõpuks vaadatakse sulle sealt ka vastu.
Eelmisel aastal nägin ma seda mitme inimese pealt. Kurb oli vaadata ja kui ma proovisin sõna sekka öelda, et see lõpeb halvasti, siis olin ma halb. Kui aga tagajärjed käes olid, siis olid need käes ja rohkem polegi midagi öelda.
Minu jutu point oli täna seda teemat tegelikult lihtsalt natuke arutleda ja kutsuda tähelepanu pöörama sellele, et kui su lähedane hakkab täitsa uhhuu leveli juttu rääkima ja kahtlaselt vaimlema, siis on aeg sekkuda. Maagia ja müstika maailm on põnev, aga sellesse ei tohi ära uppuda. Põhi on põrgu või taevas ja elavana ei tasu kummassegi sattuda.
Nagu ikka, selgeid mõtteid ja ratsionaalseid vaateid soovides
Merily