Mis teema selle pärandusega on?
Mul on praegu päranduste laine, ehk iga kolmas klient on pahuksis oma sugulastega.
Ma olen nüüd mitu nädalat süvenenud sellesse ja püüdnud aru saada, kas asi on saamahimus või õigluses? Variante on muidugi erinevaid.
Pärandus kui selline on kingitus vanematelt oma lastele või siis väljavalitud isikule, kus teised enam sõna võtma ei peaks ja austama lahkunu soovi.
Eriti julm on see kui inimene on veel elus, käib tööl ja on täie tervise juures, aga juba on teiste saamahimu nii suur, et jagavad karu nahka.
Eks siin ikka ja jälle on see ego saba ja sarvedega mängus.
Vanemate kanda peals jääma vastutus. Mõni ei olegi nõus oma maiset vara paberil ära jagama, “ah küll ise vaatavad, kes mida tahab ja kuidas jagavad”. Vot see on kõige isekam tegu mida üks vanem oma lastele teha saab. Lükkab omaenda kohustuse ja vastutuse lastele, mida lapsed ei saa kanda ja sealt see tüli pihta hakkabki. Minnakse nii raksu, et sõimatakse, pööratakse selg, ei suhelda enam, jõutakse kohtuni välja, no kuhu maani jummel!
Südametunnistus kaob, omaenda pereliikme armastus kaob, asemele tuleb lihtsalt saamahimu ja egoism.
Elus peaks ikka materjaalsed asjad ise saavutama. Kui keegi vanematest jätab päranduseks, siis olla tänulik ja kui ei jäta on mõttekoht, miks läks nii ja mille poole ise püüelda?
Ma olen hiljaaegu puutunud kokku umbes 5 looga, kus lapsed ja vanemad on üksteise vastu kohtus. Hierarhia? Pole ollagi.
Vanemad inimesed on tihtipeale väga mõjutatavad, ka oma enda laste poolt, aga et vanem on ühe lapse poolt mõjutatav teise vastu. See jätab juba suure küsimärgi õhku. Kuidas saab ühte teisele eelistada? Miks?
Neid lugusid on muidugi palju, mis need on mulle õpetanud?
Ma loodan, et ma ei pea mitte kunagi mitte midagi jagama, ehk minu vanemad teevad otsused, olen austav ja lugupidav nende otsuste suhtes ja ennekõike proovin elus saavutada kõik vajaliku ise!
Kuidas on Sinul lood pärandusega? Jaga minuga oma kogemust!