Ma mõtlesin, et kirjutan täna sellisel teemal nagu vabandamine. Minu silmis on see üks kõige elementaarsemaid väljaütlemisi elus. Sama nagu sa ütled teisele inimesele, et teda armastad.
Samas ma näen kui raske on inimestel see sõnapaar üle huulte lasta. Ma saan aru, et on suhtumine, et kui ennast süüdi ei tunne, siis ei vabanda, aga kui sinu käitumine on põhjustanud teisele inimesele ebamugavust või valu, siis kuidas sinu enda tunded siia puutuvad?
Ma olen alati olnud suur vabandaja. Mida ma sellega silmas pean on see, et ma ei taha kunagi, et jääks õhku tunne, et ma tegin või ütlesin midagi mille tõttu teine inimene tunneb ennast kehvasti. Minu jaoks on vabandamine lihtne. Julgesin öelda midagi sobimatut või käituda mingil moel mis teisele inimesele põhjustas ebamugavust, siis julgen ka võtta vastutuse ja tunnistada oma viga.
Enda ümber näen ma aga kummalist käitumist. Sel suvel ähvardas üks isik tulla minu elu kallale, teha sellele lõpp ja kutsus üles ka teisi inimesi sellega kaasa minema. Ma ei olnud ainuke kes sedalaadi ähvardusi sai. Neid inimesi oli veel. Täna käib seda agressiooni alustanud isik vaikselt kõigilt kirjateel vabandust palumas ning soovib, et keegi tema suhtes vimma siiski ei peaks. Ma mõistan täielikult seda ja avaldan tunnustust, tubli! Küll-aga ei ole ta teinud seda ei minu ees ega ka avalikult tunnistanud oma käitumist vääraks ning palunud oma jälgijatel samuti agressioon lõpetada. Seega kas inimene siis ikkagi kahetseb tegelikult tehtut?
Minu jaoks ei ole inimene muutunud kui ta pole oma viga tunnistanud ja selle eest vabandanud. Kõiki asju siin elus ei saa panna arhiivi ja jätta kuhugi kasti tolmu koguma. Julgesid teha, öelda ja samas eksisid, siis tunnista oma viga ja proovi parandada tekitatud kahju. Samuti anna endast kõik, et selline olukord enam iialgi ei korduks.
Vaadates mis täna toimub, oleks nii mõnelgi inimesel ehk hea mõte vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas see on ikka päris õige?
Ikka selgeid mõtteid soovides
Merily