Mind pani täna hommikul mõtlema üks kiri mille ma hiljuti sain. Ma saan selliseid kirju tegelikult iga nädal, aga eile jäin ma sellele sügavamalt mõtlema.
Ma arvan, et meil kõigil on olnud või on mõni selline sõbranna või oleme ehk ise olnud selles olukorras kus armastus on suhtes ühepoolne. Ma ei teagi enam kas selle kohta saab armastus öelda, aga kiindumus/sõltuvus kindlasti. Ühepoolne aga hoopiski üsna mürgises mõttes. Esmapilgul ilusti alanud armastuslugu on ühel hetkel võtnud arusaamatu suuna ning kaaslase külm ning ükskõikne suhtumine on tekitanud suure tühimiku.
Suhted peaksid olema turvalised sadamad, kus kasvatakse koos ja leitakse tuge teineteiselt, mitte paigad, kus kaotatakse end. Kahjuks ei ole kõik suhted sellised kus on hea ja turvaline olla. Täna ma kirjutangi nendest inimestest kes esialgu tunduvad nii toredad ja hoolivad, kuid ajapikku hakkavad kaaslasi murendama ja lõpuks lõhkuma.
Üks kõige levinum, varjatum ja salakavalam viis on isoleerimine – kus partner hakkab sind eraldama su sõpradest ja perest, pannes sind tundma, et sa ei vaja kedagi teist peale tema.
Öeldakse, et natukene armukadedust on hea suhtes, see näitab, et sa pole ükskõikne oma kaaslase osas, aga suurespildis tõsine armukadedus ei ole loomulik osa tervislikust suhtest. Kui su kaaslane on pidevalt armukade, nõuab aruandlust iga sammu üle või süüdistab sind pidevalt selles, et oled kellegi teisega lähedane, on see ohumärk. Eriti kui sind hakatakse veenma, et kõik su sõbrad või pereliikmed on halvad, kahtlased või ei hooli sinust. Sel viisil jõuab isoleerimine järk-järgult selleni, et kaotatakse oma tugivõrgustik. Jäädakse üksi, täiesti sõltuvaks oma partnerist, kes muudab reaalsustaju ja enesehinnangut. Nii avastatakse näiteks lahku minnes, et kuhu on kadunud kõik sõbrad ja pereliikmed? Miks mul kedagi enam ei ole?
Eriti julmaks läheb aga siis kui partner kasutab sõnu relvana, et sind naeruvääristada või alandada. Võib-olla algab see mõne “naljaga”, mis jääb kriipima, kommentaariga sinu välimuse kohta või mõne muu tegevusega mis sind ennast ebamugavalt tundma paneb. Need on märgid vaimsest väärkohtlemisest. Kui kriitika muutub pidevaks ja tekitab tunde, et ükskõik mida ma teen, pole ikka piisav, hakkab see murendama enesekindlust.
Alandamine viib selleni, et enesehinnang hävib tasapisi. Inimene, kes peaks sind toetama, muutub hoopis sinu suurimaks vastaseks. Pidev mõnitamine ja kritiseerimine ei jäta ruumi enesearmastusele ega austusele, vaid tekitab tunde, et sa oled väärtusetu. See on mürgise suhte musternäidis. Sedasi sisendatakse pikalt ja intensiivselt kuidas sul niikuinii ei ole kuhugi minna ja kes sind ikka tahab. Tegelikult lausvale.
Täna ma mõtlen kui palju on neid noori ilusaid tüdrukuid kes mu toolil on valusaid pisaraid valanud ja ikka küsinud, et kas läheb paremaks või kurtnud, et nad on mõttetud ja keegi neid ei taha ja kuhugi minna ka pole. “Kas läheb paremaks?” – ma ei mõista kunagi miks anda võimalusi juurde inimestele kes neid ei vääri. Selliste inimeste suhtes tuleb olla suletud mitte avatud ning pakkuda võimalusi juurde.
Sedasi vaatad tüdrukuid nagu katki tehtud ilusaid portselannukke. Portselannukke tuleb hoida, nad on õrnad ja ilusad. Sellised suhted jätavad aga armid, nii nagu portselannukku kokku liimides jäävad mõrad ikka näha.
Kui inimest on piisavalt kaua alandatud, hakkab ta ka ise uskuma, et ta polegi väärt paremat. Selline suhe viib vaimse ja emotsionaalse hävinguni, kus partner on hävitanud enesehinnangu ja võtnud ära väärikuse. Elatakse pidevas hirmus teha vigu või põhjustada partneri pahameelt. Iga vestlus ja igapäevane tegevus muutub kontrollitud õhkkonnas navigeerimiseks. Üsna õudne kas pole?
Oluline on mõista, et sellises suhtes olemine ei ole sinu süü. Kui partner püüab sind isoleerida, mõnitab või hävitab su eneseväärikust, tuleb sellest rääkida ja otsida abi. Väljastpoolt tulev vaatenurk, olgu see sõpradelt, perelt või professionaalidelt, võib aidata näha olukorra tõsidust. Sellisest suhtest välja astumine on keeruline ja valulik, kuid see on vajalik, et taastada enda väärtustunne, elada rõõmsas ja positiivses keskkonnas ning ümbritseda ennast inimestega, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled ning tõstavad ja toetavad sind.
Igal inimesel on õigus suhetele, mis toovad rõõmu, toetust ja kasvu. Kui aga partneri käitumine on suunatud sinu kontrollimisele ja vaimsele allasurumisele, on aeg küsida: “Kas see suhe toetab mind või hävitab mind?” Alati on võimalik leida tee tagasi iseenda juurde ja ümbritseda ennast nende inimestega, kes sind tõeliselt hindavad ja armastavad.
Kui Sa ennast siit postitusest ära tundsid, siis ma loodan, et se epostitus pani Sind natukenegi mõtlema ning andis julgust juurde, et teha vajalikud muutused. Ära unusta kunagi, et kui keegi näitab näpuga Sinu poole, siis neli sõrme näitavad alati tema enda poole!
Ja tüdrukud – pea püsti, muidu kukub kroon maha!
Armastust soovides
Merily