Oh kui palju on inimesi kes ei julge minna lahku. Põhjuseid on tuhandeid. Lapsed, seks, raha, laen, maja, firma, vägivald, hirmud tuleviku ees, kas saan hakkama, äkki jäängi üksi jne.
Siin kohal ma alustan enda välja toodud põhjustest viimasest – no ja siis kui jäädki üksi? Mis saab olla kõige hullem asi selle juures kui jäädki üksi?
Inimese suurim alateadlik hirm on surra üksi. Kõik muu on paljuski enda teha.
Üksi kipuvad jääma inimesed, kes ei ole enda elus suhtele kohta loonud. See on täidetud kõige muuga.
Jah, inimese suurim hirm on suremis hetkel olla üksi. See on puhas tundmatus, sa ei tea mis sinuga juhtub, kuidas juhtub, kas on valus, halb või hirmus. Parem oleks kui keegi hoiaks kätt ja ütleks, et kõik saab korda.
Me tuleme siia maailma üksi, me ka tegelikult lahkume siit üksi, olenemata sellest, et arst võtab vastu ja saame ema sülle, ka surres tullakse meile vastu, aga see üks hetk on üksi.
Siin kohal, kes ei naudi üksi olekut, siis on aeg endaga tegeleda. Miks? Sa oled iseenda kõige parem sõber läbi elu. Iga päev koos. Kui iseendaga on konflikt, siis on prioriteet nr 1 see konflikt lahendada, sest kui see jätkub, siis see ka kasvab. Lõpuks on kogu keha halvatud.
Aga see hirm lahku mineku ees. Kui sa ei ole õnnelik, siis õnnetuna suhtes olla on 10 korda hullem kui õnnelikuna igavesti üksi olla. Ma olen alati öelnud, et ükski suhe ei tee meid õnnelikuks. Õnnelikuks saame me vaid ise ennast teha, tehes neid asju ja elades seda elu mis meile rõõmu pakub.
Keegi teine saab meile vaid emotsioone pakkuda. Hea suhte puhul ilusaid, kehva suhte puhul inetuid.
Lapsed tuuakse pidevalt vabanduseks. Kas “pereelu” kus vanemad praktiliselt vihkavad teineteist on siis ilusam kui kaks eraldi vanemat, kes on õnnelikud? Vaevalt.
Lapsed ei ole vabandus selle ees miks iseendast ei leia julgust muutusi teha.
Miks peaks kannatama siis midagi, mis ei tekita häid emotsioone? Muutuste tegemine on tihti keeruline ja aeganõudev, aga tehtav!
Minu vana-vanaema ütles alati – parem uhkelt üksi kui sitalt saadud.
Kui suhtes tekib tunne, et see ei ole vist ikka mulle, siis see tunne ei kao enam mitte kuhugi. See hakkab elama kuskil alateadvuse laburündis oma elu. Sellega võib tegeleda ja ka mitte tegeleda, seda vaigistades, aga ta on tegelane kes ei lahku enne kui sa temaga kohtud ja vestluse maha pead kuni on lahendus käes.
Mulle meeldib alati endaga vaielda. Kui alateadvuses tekib järjekordne olukord mis mulle ei meeldi, siis ma istun maha ja hakkan selle olukorraga vaidlema nagu inimesega. Kumb meist siis peale jääb?
Hirmu puhul jään mina, kindlate ja faktiliste olukordade puhul minu alateadvus. Ta juba teab, et ma proovin ikka vastu saada, aga tegelane on juba kohal, ta juba elab oma elu ja ta on loonud mulle teise tuleviku. Karakter!
Karakter nimega Minu Sisemine Mina, me võime vaielda, aga kui sa siia tuled ja vaatad, siis sa saad aru, miks asjad nii on. 95% olukordadest võidab vaidlused tema ja ma saan ka aru miks, ta lihtsalt näeb suuremat pilti kui minu hetke olukorras elav teadvus või emotsioon.
Täna on elu hoopis teine kui see mis oli enne. Suhe ei ole enam seina naelutatud. Kui see suhe ei toimi, siis selles ei pea olema. Vanasti oli jah, kui oli nii otsustatud, siis tuli olla koos surmani, olenemata kas on hea või halb.
Õudne!
Kõik kes tahavad kohe vaidlema hakata, et tuleb ikka lahendada ja proovida, jaa loomulikult, aga kui sa tunned, et sa ei taha elada nii, siis miks sa pead? Ei pea ju!
Aeg on ainus asi mida raisates, ei saa seda tagasi teenida. Kui sa viskad 10 a oma elust minema elades kellegi teise järgi, õnnetu olles ja muserdatud, siis mitte ühegi teguviisiga ei tekita sa omale uut 10 aastat uuesti. See aeg on läinud. Jah, saad järgnevad 10 teistmoodi elada, aga eelnevad 10 on ikkagi olnud õnnetud ja kuskilt ei saa seda uut 10 tellida.
Seega kui see elu täna ei ole see, mida sa päriselt elada tahad, siis alusta muutustega juba täna.
Julgeid otsuseid,
Merily