Küünalde põletamine lahkunu mälestuseks, pidevalt hauale lillede viimine on küll ilus, aga pidevalt kellegi kinni hoidmine on väsitav. Küünalde põletamine on ilus, aga seda tuleks teha ilma taotlusta, et see justkui kellegi mälestamiseks on, vähemalt kodus. Väsitav on see nii iseendale kui ka lahkunule. Siin tooksin paralleeliks kui soovid olla rahus, aga keegi muutkui annab sulle ülesandeks minna kuhugi kuhu enam minna ei taha ega jaksa.
Surnuaed pole park ja rituaalid pole igapäev.
Kui aeg on käes tuleb lasta minna. Rahu peab saama lahkunu ja rahu peab saama ka ise.
Pidevalt otsida tähendusi ja selgitusi väsitab ja võtab eluenergiat.
Igaüks meist soovib rahu elutee lõpus. Anname seda lahkunule ja anname ka iseendale. Nii saabub vaikus, mälestused ja edasiminek.
Rahu kõigile, kes seda vajavad
Merily