Väga sageli on inimesed mures peale oma lähedase lahkumist nende rahu pärast. Tihti on peale surma kodus toimunud nii mõndagi. On need seletamatud telefonikõned, teleka kummaline käitumine, tulede vilgutamine, küünla kustutamised, sosinad, sammud, liikumised, ühesõnaga mis iganes. Sellised asjad tekitavad inimestes mure, et ehk pole lähedane saanud ikkagi rahu ja tal on veel midagi öelda või mõni viimane soov mida loodab, et pere ehk täidab.
Tavaliselt kui sellised vahejuhtumid pikalt jätkuvad, siis on tõesti aeg silm peale visata ja vaadata milles õigupoolest asi. Jah, see on meie lähedane ja karta pole justkui midagi, aga teinekord läheb asi ka kurjaks. Pidev rahulolematus viib karistamiseni ning siis on pahandust kui palju.
Mõnikord on asi vaid viimastes tühistes asjades mis inimese hingele on jäänud ja mille pärast veel hing muret tunneb enne koju minekut. Need saab tavaliselt kerge vaevaga täita ning ongi rahu saadud nii lahkunule kui ka endale.
Üks kõige hullemaid rahu takistajaid on urni kodus hoidmine ja selle mitte maha matmine. Kõik me tahame saada mulda tagasi, mitte jääda kuhugi keldri riiulile vedelema. Inimese keha ei ole selleks mõeldud. Nagu öeldakse, siis mullast oleme me võetud ja mullaks peame ka saama. Vana ütlemine, aga väga tõetruu.
Ma olen näinnud päris julme juhtumeid kodudes kus on urn tuhaga jäänud matmata. Kui esialgu on märguandmised, siis lõpuks läheb asi füüsiliseks kuni vereni välja. Seega mõttekoht neile, kes siiani lähedast kodus hoiavad. Lahkunud kuuluvad ikka kalmistule ja elavad inimeste keskele kodudesse.
Kuidas teil on, kas olete olnud mures oma lahkunud lähedase pärast?