Iga kuu jõuab minu juurde üks ema, kes oma last otsib. Kes on otsinud juba aastaid, kes on otsinud 12 tundi. Siiani on kõik lühikest aega kadunud olnud inimesed siiski leitud elusalt. Raske ja kurb on nendele vanematele otsa vaadata kelle lapsed enam koju tulemas ei ole. Ükski vastus ei muuda neid rõõmsamaks, selguse saab, aga rahu mitte. Küsimus “miks” jääb nagu uni peale käima elu lõpuni.
Miks selgeltnägijad siis ei aita ja ei leia?
See on küsimus mida küsitakse tihti ja ka süüdistatakse meid. Ma mõistan ja saan aru nendest vanematest kes süüdistavad, sest selgeltnägijad peaks ju ometi leidma üles!
Loomulikult – ja neid lugusid ka on, kus ongi maast kondid välja tõmmatud, aga keegi neist kuskil avalikult seda rääkida ei soovi. Miks? Sest kui need inimesed on oma lõpu leidnud kellegi kurja käe läbi, kes on veel elus, siis kui kauaks on vaja selliseid selgeltnägijaid, kes kõik läbi näevad? Teatud seltskonnale siin ühiskonnas muutuvad nad üsna tüütuks. Olen ka ise pidanud keelduma omaenda turvalisuse tõttu. Päeva lõpuks valib igaüks ikkagi enda elu ja selle turvalisuse.
Lisaks, miks ei leita? Kahjuks pole kõiki inimesi võimalik enam füüsiliselt leida kui keha enam ei eksisteeri. Kui keha on läinud taaskasutusse (organite müük mustal turul) või happesse või ahju, siis kust ma selle kondi välja tõmban kui seda enam ei eksisteeri?
Ma ei otsi vabandusi, aga see on mõtte koht paraku. Eestis on nii mõnigi selline lugu, kus kahjuks ei paista enam keha kuskil, aga ükski lähedane ei ole suuteline sellist infot vastu võtma ja otsitakse järgmine selgeltnägija, kes ehk ütleks midagi, mis annaks lootust. See on normaalne, sest iga lapsevanema alateadvus blokeerib sellist infot, et kaitsta ennast lõplikult kokku varisemast.
Rahulikku sügist
Merily