Täna on see õhtu, mil tuul sosistab vanade hingede keeles ja küünlaleek põleb teisiti kui muidu.
Täna on Hingedepäev – vaikne ja pühalik aeg, mil elavate ja lahkunute maailm on teineteisele nii lähedal, et vahel piisab vaid hetkest, et tunda nende kohalolu.
Vanarahva tarkuse järgi on see aeg, mil hinged käivad kodudes ja paikades, mis neile kord armsad olid. Vanasti hoiti toad korras ja soojad, laud kaeti ning toit jäeti ööseks lauale, mitte hirmust, vaid austusest. See oli märk lähedastele, et neist peetakse lugu, neid igatsetakse ning hoiatkse ausees.
Mõnel pool viidi lahkunute lemmiktoit või väike pits teravat ka kalmistule, et hingedel oleks põhjust peatuda ja näha, et nende elavad lähedased pole neid unustanud.
Samas teati, et kõiki hingesid ei pea koju kutsuma. Kui uks jääb avatuks, võib sisse astuda ka mõni, kelle kohalolu me ei oota. Seepärast on kombeks mälestada pigem surnuaias, rahu ja vaikuse paigas, kus küünlaleek valgustab mõlemat maailma korraga.
See pole kurb päev. See on tänu ja mõtiskluse aeg, hetk meenutada neid, kes on enne meid selle tee läbi käinud. Nad olid inimesed nagu meiegi: naersid, tegid vigu, unistasid, armastasid. Meie elu on nende elu jätk, ja küünla süütamine on viis öelda, et nende valgus põleb meis edasi.
Nii nagu vanasti käisid lapsed hingedepäeva ajal santi jooksmas, lina üle pea ja küla vahel kolistamas, meenutab seegi vana tava, et mälestus ei pea olema raske ega hirmutav. See võib olla ka mänguline, elujaatav, märk sellest, et surm ei lõpeta sidet, vaid muudab selle vaiksemaks ja sügavamaks.
Kui täna küünla süütad, siis peatu hetkeks. Ära mõtle, mida öelda, lihtsalt tunne. Iga leek on side kahe maailma vahel, iga soe valgus on samm lähemale mõistmisele, et keegi pole kunagi päriselt kadunud.
Rahu lahkunutele.
Soojust elavatele.
Valgust kõigile, kes on teel.
Merily
