Deemonid on inimkonna teadvuses eksisteerinud nii kaua, kui on olnud lugusid valgusest ja pimedusest. Neid on nähtud kui kaose, kiusatuse ja hirmu kehastusi, aga ka kui müstilisi olendeid, kes panevad meid silmitsi oma sügavaimate varjudega. Nende kuvand ja tähendus muutub olenevalt kultuurist ja usundist, kristlikust piiblist kuni Anton LaVey “Saatana Piiblini” ja edasi maagilise maailma rituaalpraktikateni.
Deemonid kristlikus piiblis
Piiblis kirjeldatakse deemoneid langenuina, inglid, kes astusid vastu Jumalale ja paisati taevast alla koos Luciferi endaga. Neid nähakse kui kurjuse kehastust, kelle eesmärk on inimese hinge Jumalast eemale kiskuda. Jeesuse lugudes kohtame korduvalt eksortsismi, hetki, kus ta ajab inimestest välja kurje vaime, näiteks Gerasa kurjast vaimust vaevatud mehe loos (Mk 5:1–20). Piibellik maailmapilt on selge: deemonid on vaimse sõja osapooled, kes tegutsevad pimeduse kuningriigi heaks.
LaVey ja deemonid: vabaduse ja sisemise jõu sümbolid
Anton LaVey “Saatana Piiblis” käsitleb deemonit mitte kui absoluutset kurjust, vaid kui sümbolit individuaalse vabaduse, kirglikkuse ja eneseväärikuse väljendamiseks. LaVey satanismis ei kummardata deemonit jumalikku olendina, vaid võetakse üle tema arhetüüpne jõud ja julgus elada oma instinktide järgi. Deemon on sisemine mässaja, see, mis julgustab meid seista vastu sotsiaalsetele piirangutele ja omaenda hirmudele.
LaVey tõi välja, et paljud traditsioonilised religioonid pärsivad inimese loomulikku tahet, samas kui deemonliku arhetüübi mõistmine võib aidata inimestel omandada kontrolli oma elu ja hirmude üle. Tema vaates on deemon ka sisemise psühholoogilise võitluse peegeldus: see julgustab tunnistama oma tumedamaid soove ja kasutama neid loovalt, ilma et lastaks neil meid hävitada.
Deemonid maagia maailmas
Okultismis ja tseremoniaalses maagias on deemonid sageli osa keerulisest vaimolendite hierarhiast. Goetia traditsioonis, mis põhineb “Lemegeton”-i ehk “Solomoni Väikesele võtmele”, on kirjas 72 deemonit, keda Solomoni olevat suutnud oma tahte alla painutada ja kes täidavad maagilisi ülesandeid. Maagilises praktikas kutsutakse neid sageli mitte selleks, et teha kurja, vaid et saada teadmisi, kaitset või jõudu. Paljud maagilised rituaalid rõhutavad selget eesmärki ja vaimset distsipliini – deemonid ei ole tööriistad, vaid jõud, millega tuleb arvestada.
Tänapäeval kasutavad sedalaadi tumedat ja ohtlikku maagiat veel okultistid ning mõned tseremonsiaalsed esoteerilised grupid, kuid tegu on psühholoogiliselt äärmiselt ohtlikku maagialiigiga.
Warrenid ja kurikuulsad juhtumid
Ed ja Lorraine Warren olid maailmakuulsad demonoloogid ja paranormaalse uurimise pioneerid, kes veetsid aastakümneid uurides deemonlikke nähtusi. Nende karjäärist on säilinud lugematuid juhtumeid, mis panid proovile nii nende julgust kui ka teaduspõhise skeptitsismi.
-
Amityville’i maja: Üks kuulsamaid juhtumeid on Amityville’i maja, kus perekond Lutz väitis, et pärast brutaalset massimõrva hakkasid neid piinama seletamatud nähtused: klaasid purunesid iseenesest, kummalised hääled kostusid pimedast majast ja nähtamatud olendid jälitasid peret. Warrenid dokumenteerisid, et maja oli aktiivselt mõjutatud deemonliku jõu poolt, nähtused kestsid, kuni perekond sundis ennast välja kolima. See juhtum sai alguse legendiks, mis inspireeris terve hulk filme ja raamatuid. Amityville’i maja on olnud sellest ajast saati pidevalt müügis.
-
Annabelle: Nuku Annabelle lugu on tõeliselt häiriv. Kui perekond hankis Annabelle’i, hakkasid juhtuma kummalised ja ohtlikud olukorrad: nuku asukohad muutusid iseseisvalt, maja täitus seletamatute helide ja kriipivate jälgedega ning pereliikmed tundsid füüsilist survet. Warrenid viisid nuku oma muuseumisse, kus see on turvaliselt hoiustatud, sest Annabelle sümboliseerib, kuidas näiliselt süütu objekt võib saada deemonliku energia kanaliks.
-
Raggedy Man: Teine hämmastav juhtum oli peres, kus kodus ilmusid nähtamatud jõud. Asjad kadusid ja ilmusid teistes kohtades, kummalised varjud liikusid läbi kodu ja kostusid seletamatud hääled. Warrenid tuvastasid selged ülevõtmise märgid: pereliikmete hääled muutusid tundmatuseni, nad kogesid füüsilist survet ja nägid nähtamatuid jõude tegutsemas. Juhtum näitas, et deemon võib valida haavatava inimese ja kasutada tema hirmu oma mõju suurendamiseks.
-
Smurl’i maja: Kurt ja Janet Smurl kogesid aastate jooksul majas toimuvat deemonlikku tegevust, sealhulgas hääli, füüsilisi rünnakuid ja seletamatuid lõhkemisi. Warrenid dokumenteerisid, kuidas perekond oli pidevas vaimses ohuolukorras. Eksortsismid ja rituaalid aitasid olukorda leevendada, kuid juhtum näitas, kui püsiv ja manipuleeriv deemon võib olla.
-
Enfieldi kummitus: Kuigi Warrenid ei olnud juhtumi peamised uurijad, jälgisid nad tihedalt Londoni Enfieldi linna juhtumit, kus kaks last väitsid, et nende kodus liikusid mööbliesemed iseseisvalt. Deemonid manipuleerisid laste hirmudega, sundides neid tegema asju, mida nad ise ei kontrollinud. Warrenid rõhutasid, et sellised juhtumid näitavad, kui osavalt võivad deemonid mõjutada inimpsüühikat ja tekitada hirmu isegi kõige skeptilisemates peredes.
Nendes lugudes on selge muster: deemonid eelistavad haavatavaid sihtmärke, kasutavad hirmu ja teadmatusest tulenevat haavatavust ning võivad kiiresti muutuda kontrollimatuks jõuks, kui nende mõju allikas jääb tähelepanuta. Warrenid rõhutasid, et tugev tahe, usk ja vaimne distsipliin on sageli ainus tõhus kaitse.
Miks deemonid üle võtavad?
Traditsioonilises kristlikus vaates toimub ülevõtmine siis, kui inimene on avatud vaimsele sissetungile, see võib juhtuda teadliku okultse praktika, patuse eluviisi või lihtsalt vaimse kaitse puudumise tõttu. Maagilises maailmas nähakse ülevõtmist kui tasakaalu rikkumist inimese ja vaimumaailma vahel, kus mingi olend kasutab seda nõrkust ära. Warrenid rõhutasid, et sageli on inimene ise kõige olulisem lüli: tugev tahe, usk ja vaimne distsipliin võivad takistada deemonil kehas ja meeltes mõju avaldamast.
Eksortsistid ja nende roll
Eksortsist on isik, kes viib läbi rituaale deemonite väljatõrjumiseks. Katoliku kirikus on eksortsism ametlik rituaal, mida tohib teostada vaid piiskopi loal. Eksortsist kasutab palveid, püha vett, riste ja muid religioosseid vahendeid, et katkestada deemoniga sõlmitud side. Warrenid ise tegid tihedat koostööd kirikuga, et tagada rituaalide õigsus ja turvalisus. Nende kogemused näitasid, et iga juhtum on unikaalne, deemonid võivad reageerida erinevalt, sõltuvalt inimese hirmudest ja uskumustest.
Eestis on teadaolevalt toimetamas siiani kaks eksortsist, mõlemad toimetavad kiriku käeall.
Deemonite sümboolika ja psühholoogiline tõlgendus
Kuigi paljud usuvad deemonite reaalsesse olemasolusse, on psühholoogias neid tihti käsitletud kui inimese sisemisi hirme ja allasurutud ihasid. Sellises vaates on “deemon” see, mida inimene endas eitab, kuid mis otsib väljapääsu. Olgu see metafüüsiline olend või meie teadvuse varjatud osa, deemonid testivad meie vastupidavust ja eneseteadlikkust.
Deemonid, olles siis vaimolendid või meie teadvuse pimedad nurgad, on inimkonna lugu saatnud sajandeid. Nad hoiavad meid valvel, testivad meie tahet ja tuletavad meelde, et valguse ja varju vaheline võitlus ei toimu mitte ainult välises maailmas, vaid ka meis endis.
Teile soovin ma deemonivaba ja turvalist elu
Merily
