Ma alustan iga hommik oma päeva sellega, et kohvi kõrvale tõmban ühe Kirsti Timmeri ennustus kaardi pakist. Mulle meeldivad need mõtted ja sõnumid ja mulle meeldib kui päeva jooksul tekib see äratundmis moment.
Tõmbasin ka täna kaardi ja tuli: „Kuula esmalt ära teiste arvamus ja ütle alles siis enda oma välja. Kuulamine on oskus, mida paljudel ei ole, aga see tuleb erinevates olukordades kasuks.“
See lause pani mind mõtlema. Mul on viimastel aastatel tõsiselt raske olla seltskondades, kus oma arvamust surutakse peale, kisatakse see kõigist üle või avaldatakse seda üleüldse seal kus keegi pole küsinud. Arvamuse avaldamine on selline peen töö tegelikult. Kui seda teha ebaintelligentsel viisil, siis jätab see inimesest väga rumala mulje. Veel rumalama mulje jätab see kui ei osata sinna juurde veel kuulata või mis kõige hullem – segatakse vahele!
Kui jääd ühel hetkel vait ja hakkad kuulama ja ringi vaatama mida ja millal inimesed ütlevad, kuidas nad kuulavad ning kuidas sinuga vestlevad, siis teeb see päris korraliku puhastustöö ära.
Mulle meeldib öelda inimestele head, teha komplimente, anda oma arvamus kui mul on midagi hästi öelda ja kiita ning tunnustada. Mulle pole kunagi meeldinud need inimesed kes lähevad teiste töö või tegemiste kohta ütlema kehvasti, seda kuidagi inetusti kritiseerima või lihtsalt targutama kui endal pole halli aimugi kuidas asju ise teha.
Ma olen alati olnud seda meelt, et oma arvamuse võib jätta enda teada, eriti kui midagi head öelda pole. Kõik kehv ei pea suust välja tulema. Loomulikult asjakohane kriitika on teine teema, aga seegi ei pea olema ebaintelligentne või selline, et teine inimene ennast pärast kehvasti tunneb. Kriitika peaks olema suunav ja mõtlema panev, motiveeriv aga mitte halvustav ja teotahet nulliv.
Nagu ikka, kõik mis teeme teistele – jõuab ühel päeval meie endini tagasi. Mina soovitan alati enne ütlemist mõelda: kuidas ma ennast ise tunneksin kui keegi mulle nii ütleks? Kui tekib tunne, et ise ei tahaks selliseid sõnu enda pihta, siis tasub arvamus enda teada jätta või see ümber voolida selliseks, et teisele inimesele haiget ei teeks.
Ma kindlasti ei mõtle selle teksti all seda, et otsekohene olema ei peaks. Otsekohesus on teinekord üsna vajalik, aga ka see peaks olema selline, et teist inimest ära ei lõhu. Otse saab öelda ka viisakalt.
Seega positiivseid mõtteid ja proovige kellelegi täna hästi öelda. Tooge kellegi päeva väikese komplimendiga sära!
Merily