Paljud inimesed jäävad omad muredega üksi. Kui on raske, siis ei taheta sellest rääkida kas selle tõttu, et ei usaldata või polegi kedagi kellele rääkida.
Mina olen see inimene, kes tahab alati rääkida. Kõik endast välja ja siis hakkab kergem. Ma küll ei taha oma lähedasi psühholoogidena kasutada, on muresid mida lihtsalt lähedased ei saagi aidata lahendada ja selleks on meil Eestis õnneks väga head psühholoogid.
Psühholoogi juurde minek ei pea tähendama seda, et oled haige või ei saa enam hakkama. Teinekord on lihtsalt väga hea rääkida inimesele, kes ei oma sinu asjade kohta arvamust, on objektiivne ning pigem aitab su lihtsalt tagasi jalule ilma süüdistuste ja moraali lugemiseta.
On ka muresid mida ei tahagi jagada ja tahad pigem iseenda sees üksi lahendada, ka see on okei, aga kui on tunne, et tahad enda seestikkagi kuidagi välja saada raske tunde, siis on hea võte ka rääkida kasvõi näiteks kaisukarule või peeglisse, videosse või lihtsalt üksi kõva häälega välja öelda mis su sees toimub.
Ka minu juures käiakse tihti lihtsalt rääkimas. Ei tahtegi kaarte, vaid lihtsalt jagada oma mure.
Seega rõhutan ma veelkord, et oma murega ei pea jääma üksi. Ükskõik kui raske ka pole, siis rääkimine teeb asja vähemalt natukenegi kergemaks.
Siin maailmas on alati kusagil keegi, kes saab aidata, kes mõistab ning aitab püsti kui oled komistanud ja kukkunud. Abi küsimine ei ole kunagi häbiasi ning seda ei tasu karta.
Kui tundsid täna seda lugedes, et tahad samuti enda mure jagada, siis oled alati oodatud nii minu juurde kui ka saan aidata leida sulle psühholoogi või juhatust kuidas ja kellega oma mure jagada.
Ikka head soovides
Merily