Ütlen kohe, et algus on juba kummaline sellele postitusele.
Hauatagune elu on mulle kuidagi kodune olnud terve elu. Mitte, et ma oleks satanist ja elaks kalmistul, vaid selles mõttes, et ma olen sellega terve elu lihtsalt kokku puutunud. Ma mäletan nii mõndagi eelmisest elust, kuigi see ei ole minu ampluaa, ma olen näinud mis on teisel pool, ma olen näinud mis juhtub enesetapjatega, surmaga lõppevate õnnetuste ohvritega, kuidas minnakse ära, kuidas tekib hingel šokk peale õnnetust või mõrva ja kuidas tekib aktsepteerimine, kuidas hinged oma enda matustel keha kõrval seisavad, kes teeb nalja, kes on õnnetu.
See on minu jaoks nagu paralleelmaailm. Elavate taga näha surnuid seismas on see hetk kus näedki kahte maailma sõna otseses mõttes korraga. Ehk kui kellegagi käib keegi kaasas. Mulle meeldib nendega teha koostööd, teha diile ja aidata leida rahu ning vastused.
Tihti küsitakse, et kuhu me siis lähme peale surma. Minu vastus on alati, et koju. See on üsna teistsugune koht. Osad sõnad on teisiti, reeglid on teistmoodi ning kõigil tundub pidevalt käed-jalad tööd täisolevat. Ühesõnaga põnev, aga kordan veelkord, et karmide reeglitega.
Teine asi mida küsidakse on see, et kas ma ei karda? Ma pole ühtegi lahkunud kunagi kartnud, ometigi on mul kehal füüsiline arm ühest kokkupuutest. Kui oled piisavalt kaua selle keskel elanud, siis ühel hetkel enam ei kõiguta see sind, ei reageeri, ei lase endaga manipuleerida, pöörad selle kõik hoopiski enda ja teiste kasuks ning aitad ka neid kes siia maailma kuidagi kinni on jäänud.
Kolmas asi mida tihti küsitakse, et kuidas ma neid näen?
Näeb erinevatel viisidel. Näeb varjuna, see on alati see keerulisem variant, sest siis nad ei taha ennast korrektselt näidata ja peab vaeva hakkama nägema, et detailid kätte saada ja on need keda näebki nagu elava inimesena. Teinekord võib ka juhtuda, et nad ei näita nägu lihtsalt.
Neljandaks küsimuseks on see, et kas lahkunutega annab vestlust pidada. Vastus on jah- aga mitte alati ja need kipuvad olema väga lühikesed ja teinekord mõistatusena.
Novot mõned mõtted panin teile täna sellisel teemal kirja. Eks see on selline omamoodi ja põnev maailm. Kes usub, kes ei usu, see on alati isiklik ja nii peabki olema. Küll kunagi teada saab nii või teisiti.
Seniks, elame veel!
Merily