Minu juures käivad tihti inimesed kes satuvad alati olema need teised. Ehk siis armukesed. Alati ei pea see isegi teadlik valik olema, et võtta teise inimese kaaslane, võib olla ka alateadlik. Pärast on üllatus suur kui jälle sama ämbri otsa on satutud.
Üldiselt kipub see olema suguvõsamuster. Keegi on suguvõsas kas võtnud ära kellegi kaaslase või on temalt endalt võetud.
Teine muster on see, et alateadlikult ei taheta omale kohustusi. Väga tihti kuulen lauset, et ma väga tahan suhet ja, et teine pool oleks kaa vallaline, aga kui ma küsin, kas suhtega kaasnevaid kohustusi ja vastutust ka tahad, siis paneb see küsimus mõtlema. Kas ikka tahan? Kas ikka tahan arvestada teise inimesega, teha kompromisse, jagada aega, kohustusi ja vastutust? Tihtipeale kipub üksi lihtsam olema.
Abielumehed on hea saak sellisel puhul, sest kodust nad ära üldiselt ei tule. Üks kümnele, kes selle otsuse teeb. Seega on kohustused kellegi teise kanda. Keegi teine teeb süüa, maksab temaga laenu, peseb sokke, veab lapsi jne. Koosolemisaja väärtus on teine.
Meeste puhul on see, et nad ei soovi kindlat suhet, siis on abielunaine hea valik. Keegi ei hakka kokku kolima ja piirama elu nautimist.
Vallalised kipuvad pigem suhte poole liikuma ja kui alateadlikult ikkagi ei taha neid kohustusi ja kõike muud kaela, siis on turvalisem vallalised koheselt välja selekteerida. Tundub loogiline? Natuke keeruline, aga siiski annab puzzle tükid kokku panna ja saab pildi kätte. Seega kui sa tundsid ennast siit praegu ära, siis tee endale väike anslüüs. Milline on olnud sinu suguvõsa ja kas sa ikka päriselt oled valmis suhteks?
Mõnusat päeva
Merily