Meil kõigil on saladusi. Keegi meist ei ole avatud riidekapp kus igaüks sobrada võib palju jaksab. On sahtleid kuhu me ei lasegi kunagi kedagi ja sahtleid mida avame lahkekäeliselt nii sõpradele kui lähedastele. Mis saab aga siis kui meie lahkunud lähedase salajane sahtel koos kogu oma varjatud sisuga meile ühel päeval jalge ette prantsatab? Kuidas tulla toime tundega, et isiklikult meie eest on midagi eluajal varjatud? Näiteks lähedase kasiinosõltuvust või kaaslase kõrvalhüppeid, koguni lapsi või teist pere, haigust?
Igapäevaselt me ei mõtle sellele, et sellised asjad võivad peale lähedase surma välja tulla.
Saladused ei ole lihtsalt varjatud informatsioon või rääkimata lood. Need jätavad elusolijad teadmatusse. Minu juures käib palju inimesi, kes otsivad vastuseid näiteks oma pereliikme kohta. Kui ema on isast keeldunud rääkimast eluajal ja keelanud ka teistel rääkida. Tegelikult ei ole ju õigust võtta lapselt teist vanemat oma probleemide tõttu ära. Vägistamise puhul on teine lugu, aga seda teemat me täna ei puuduta.
Kaaslase puhul tuleb arvestada, et elu on olnud ka enne teie suhet. Me ei jaga kõike mis on toimunud enne kaaslasega tutvumist, esiteks ei jõua kogu elu sündmusi jagada ja teiseks pole see lihtsalt alati vajalik.
Leina ajal tuleks lein ja saladusest teada saamine, ehk šokk teineteisest eraldada. Korraga on seda lihtsalt liiga palju. Kaks erinevat sündmust vajavad eraldi aega ja reageerimisaega.
Saladus ei muuda tegelikult inimest keda me tundsime. Meil kõigil on nii ilusaid kui ka varjulisemaid külgi. See ei tähenda, et kogu ilu on varju tõttu rikutud. Me kõik oleme inimesed ja teeme teinekord otsuseid mida ilmtingimata jagada ei soovi. Oluline on aga aksepteerida, et lähedane oli samasugune inimene nagu me ise. Teeme vigu, omame mõningaid saladusi, aga ei soovi seetõttu haiget teha teistele. Me lihtsalt oleme inimesed. Illusioon on arvata, et teame või peame teadma oma lähedasest kõike. See pole praktiliselt võimalik. Isegi 24/7 koos aega veetes ei ole see võimalik, sest teise inimese pähe me ei näe.
Lisaks ei tea me iialgi miks saladust hoidi. Oli see häbi tõttu või identiteedi?
Ei tasu hoida viha lahkunu vastu, sest ta ei jaganud kogu oma elu teistega, sest ega me ise ju samuti ei jaga. Ja alati tasub mõelda, kas ma ise oleksin seda saladust jaganud?
Selgeid mõtteid soovides
Merily