See on lause, mis on ilmselt väga paljude teismeliste kui ka täiskasvanute peast läbi käinud mingil eluperioodil, kus kohu maailm tundub tagurpidi ja vale.
Ma kirjutan sellel teemal üsna otse, valusate sõnade ja tooniga. See teema ei olegi ilus ja ma ei hakka seda ka ilustama.
Mind on ammu juba kummitanud kuidas asi nii hulluks saab minna, et enam muud väljapääsu ei näe. Samas seda lahti mõtestades saan ma aru ja mõistan ka neid, kes seda teistpoolt sellest pildist ei näe.
Enesetapp on paljude jaoks tõeline müstika. See kalk ja külm ego, ükskõiksus, meeletu jõud ja julgus, emotsioonide laviin. Sellised tegurid ühes potis on paras pada.
Alustame külmast ja kalgist egost. Pannes iseendale käsi külge ja visates minema see imeline kingitus, mis me vanematelt saanud oleme: ELU, karistab enesetapja kõige julmemal viisil oma lähedasi. Nende elu on hävitatud ja omakorda on rikutud ka nendele oluliste inimeste elu. Neile jäävad elu lõpuni ketrama pähe küsimused nagu katkine grammofon: ” Kas ma oleks saanud midagi teha? Miks ma ei märganud? Miks ta seda tegi?”
Siia juurde põimiks ma kohe ka ükskõiksuse. Kuidas emotsioonid võtavad inimese keha üle nii tugeva kontrolli, et ta annabki alla ja ongi ükskõik oma lähedastest, iseendast, lahendustest kui ka tulevikust. Enesetapp on kui varuväljapääs elust, lihtsalt ilma trepita.
Jõud ja julgus on aga tingitud ükskõiksusest. Meelekindlus on hämmastav.
Tegelikult on enesetapjate närvisüsteem juba lapsest saati nõrk ja seda tihtipeale ei märgata. Esimene vihje on see, et neil puudub usaldus teiste suhtes, kellele rääkida, et abi saada. Mure pole jagatud ja selles on üksi jäädud. Nii aga korduvalt. Teine vihje aga see, et abisse ei usuta. Kes ikka aidata saab ja mis ta teha saab, on üks tüüpilisemaid lauseid.
Ma ei ole kunagi see inimene kes räägib, et suitsiidi ei tohi teha. Küll aga ma seletan alati lahti selle, mis siis saab kui selline tegu teha. Mis see endaga kaasa toob tegijale kui ka siia jääjatele.
Aga mis siis ikkagi saab nendest hingedest pärast suitsiidi? See on üpris lihtne. Kui maapealne elu tundus põrgu, siis võin ausalt öelda, et see on köömes selle kõrval, mis pärast juhtuma hakkab.
Kujutate ette igavest üksindust siin maailmas? Kus kõnnite ringi, teete mingeid asju, aga mitte keegi ei näe ega kuule teid. Ringi kõnnite siin sellepärast, et kuhugi mujale teid ei võeta. Ja ainukesed, kes teid märkavad on sensitiivsete võimetega inimesed. Kole, kurb ja lõputu üksindus kuniks karistus oma elu varguse eest saab kantud. Tavaliselt on karistuseks see, et näed pealt kuidas lähedastega hakkab õnnetusi juhtuma ja teha ei saa enam midagi, et aidata. Siin annan vabad käed mõttelennule õnnetuste osas.
Igale murele leiab lahenduse. Igaühe jaoks on kuskil ikka keegi, kellega saab rääkida ja jagada. Isegi kui see ei ole lähedane inimene, siis meil on psühholoogid, terapeudid, psühhiaatrid, kriisiabi, tugikeskused, kogemusnõustajad, sensitiivid jne.
Märgakem mis toimub meie lähedastega, meie endiga, tuttavatega.
Kui kellelgi on elus tõeliselt raske periood, ei tohi neid sellepärast eemale tõugata ja üksi jätta. Keegi meist ei taha ju üksi jääda kõige raskemal ajal. Oluline on olla olemas ja mõista, kuulata ära. Pidagem meeles, et kõige ilusam ja suurem kink ongi meil ELU.
Kui sa tundsid ennast siin postituses ära, siis palun ole hea ja kirjuta või helista juba täna kas mõnele nõustajale või sõbrale/pereliikmele. Ära jäta seda koormat ainult enda kanda.
Minu juures käib iga kuu keskmiselt 8 inimest kellel on eluisu otsas. Seda on tegelikult väga palju. Samuti olen ka mina sinu jaoks alati olemas kui kellelegi teisele oma muret jagada ei taha.
Lisan siia ka mõned abistavad kontaktid:
Epkaest.com
http://www.epl.org.ee/wb/
Kontaktide alt saad ka mulle kirjutada.
Positiivseid mõtteid soovides
Merily