On üks päev aastas, mil pöörame oma pilgu tavapärasest rohkem nende poole, keda meie kõrval enam ei ole. Hingedepäev ei ole lihtsalt kuupäev kalendris, vaid aeg, mil meenutame lahkunuid ning austame sidet, mis ei katke ka pärast surma.
Vanade uskumuste kohaselt muutub hingedeajal piir elavate ja surnute maailma vahel õhemaks. Usuti, et lahkunud hinged võivad tulla tagasi paikadesse, kus nad kunagi elasid, ning külastada inimesi, kes neile kallid olid. Seetõttu suhtuti sellesse aega erilise austuse ja ettevaatlikkusega.
Meie esivanematel oli kombeks hingedele kodus koht valmistada. Toad koristati, köeti soojaks ning lauale jäeti toitu ja jooki. Mõnes peres kaeti lahkunutele lausa eraldi koht. Usuti, et hinged tulevad vaatama, kuidas nende järeltulijatel läheb, ning neile pakutud külalislahkus väljendab austust ja tänulikkust.
Kuid vanarahvas teadis ka seda, et hingede maailmaga ei tasu kergekäeliselt ümber käia. Kõik hinged ei pruugi olla tuttavad ega heatahtlikud ning seepärast ei peetud õigeks valimatult surnuid oma koju kutsuda. Lahkunute mälestamiseks ei ole vaja avada oma kodu uksi teispoolsusele. Piisab ka sellest, kui süütame küünla kalmistul või meenutame neid oma mõtetes.
Hingedepäevaga kaasneb sageli kurbus ja igatsus, kuid tegelikult võiks selles päevas olla palju rohkem tänulikkust. Mõelge korraks, kui palju inimesi on meie elust läbi käinud ja sinna oma jälje jätnud. Mõni õpetas meid armastama, mõni andis eluks kaasa tarkuse, mõni pakkus turvatunnet ja mõni lihtsalt muutis meie maailma oma olemasoluga paremaks.
Vahel piisab ühest vanast fotost, tuttavast lõhnast või ammu kuuldud laulust, et mälestused hetkega ellu ärkaksid. Meenub inimese hääl, tema naer või mõni täiesti tavaline ühine hetk, mille väärtust oskame alles hiljem mõista.
Mina usun, et surm lõpetab inimese maise elu, kuid mitte tingimata kõiki sidemeid, mis meid temaga ühendavad. Lahkunute meenutamiseks ei pea neid välja kutsuma ega otsima iga hinna eest märki nende kohalolust. Austus, armastus ja mälestused on juba iseenesest piisavad.
Süüta täna küünal inimesele, kellele sa enam helistada ei saa, kuid kellele sul oleks endiselt nii palju öelda.
Ja kui küünlaleek põleb, meenuta teda mitte ainult läbi kaotuse, vaid ka läbi kõige ilusa, mida tema olemasolu sinu ellu tõi. Meenuta mõni tore lugu või juhtum ning naudi ka naeru, mida Sinu lähedane Sulle tõi.
Ühel päeval oleme meiegi kellegi mälestustes. Ja küllap sooviksime, et meid meenutataks rohkem naeratuse kui pisaratega.
Rahulikku hingedepäeva kõigile!
Merily