Me kõik oleme sündinud siia maailma mingi eesmärgiga, teekonnaga, mis on täis erinevaid õppetunde ja kogemusi, mis on vaja läbi kogeda ja omandada. Iga kogemus õpetab meile midagi. Mida raskem on õppetund, seda rohkem me õpime, kogeme ja teame kuidas edaspidi ennast teatud asjade eest hoida või kuidas käituda ja toimida.
Paljud meist on näinud neid inimesi, kes vaevu üle noatera pääsevad, vaevu jäävad ellu, kuid ikkagi ei midagi. Midagi ei muutu, mõistmist pole, on vaid ohvriroll. Enesehävitus läheb ikka hooga edasi.
Selliste inimestega polegi midagi teha. Kui ise abi ei soovi, siis ei saa neid ka aidata.
Pole vaja võtta päästja rolli ja tormata appi kui teine seda ei soovi.
Teinekord, kui ongi soov, kipub see ikka ja jälle lahtuma, sest kui ennast aidata, siis tuleb tööd teha ja vaeva näha. Vaadata peeglisse ja tihtipeale ka sündumused uuesti ja uuesti läbi elada, et toimuks mõistmine.
Ükski nõid ega terapeut ei saa kunagi garanteerida tervenemist. Küll aga saab garanteerida abi andmist mõne tööga, õige teekonna valikul nõustamist, toeks olemist, ALATI jääb osa vastutust ka endale ja osa tööst enda teha. Et töö toimiks, peab olema suur soov ennast aidata ja soov liikuda lahenduse poole kogu energiaga ka siis, kui on raske.
Ükski raskus pole ületamatu. Meile kõigile on antud kanda täpselt nii palju kui me kanda jaksame!
Pole mõtet joosta ühe nõia juurest teise juurde, et kuulda lihtsalt seda mida kuulda tahame. Kui on põhjus, siis on ka võimalus lahenduseks, aga hõbekandikul ei too neid lahendusi meile elus kahjuks keegi. Ikka peab midagi selle lahenduse nimel ka ise tegema. Nõiad pole võlurid ja võlurid pole nõiad, põhjusega! 🙂
Rohkelt energiat teile lahenduste leidmisel
Merily